Palliatiivravi ehk toetusravi aitab parandada ja säilitada elukvaliteeti inimestel, kellel on diagnoositud raske progresseeruv haigus. Tervikliku lähenemisviisiga ravi keskendub sümptomite leevendamisele ja patsiendi heaolu toetamisele ning pakub tuge ka lähedastele. 

Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskuse õendusjuht Katre Põder leiab, et inimestele on kohati jäänud mulje palliatiivravist kui surmaga seonduvast tegevusest. „Ravi eesmärk on aidata patsiendil elada võimalikult hästi olemasoleva haigusega. Näiteks saab palliatiivravi toetada tervenemist ka varases staadiumis leitud vähist. Palliatiivravi lõppfaas on hospiits, aga seda ei vaja sugugi kõik patsiendid.“

Tartu Ülikooli Kliinikumi õde Svetlana Gromova selgitab: „Hospiitsist räägime siis, kui patsient on jõudnud haiguse etappi, kus tervistav ravi ei ole võimalik ehk haigusspetsiifiline ravi on lõpetatud. Hospiits ei tähenda aga loobumist ravist ega lootusest, vaid seda, et nüüd on ravi eesmärk teine – valu ja ebamugavuse leevendamine, sümptomkontroll, elukvaliteedi säilitamine ja võimalusel parandamine ning lähedaste toetamine.“

Tartu Ülikooli Kliinikumi palliatiivravi õde-koordinaator Jaanika Hain sõnab, et patsient võiks palliatiivravile jõuda kohe pärast raske diagnoosi saamist. „Tihti unustatakse ära, et oleme olemas ja saame aidata, sest palliatiivravi on Eestis üsna uus. Inimestele on raske diagnoosi saamine suur hoop ja nad ei tea, mida selle diagnoosiga peale hakata. Nii võib jääda patsient murega üksi, aga selleks me siin olemegi, et aidata. Peame tegema veel teavitustööd, et laiemalt mõistetaks – palliatiivravi aitab inimesel võimalikult kaua kvaliteetselt elada ja võimalikult hästi igapäevaeluga hakkama saada ka väljaspool haiglat,“ räägib Hain.

Palliatiivravi saab aidata näiteks siis, kui raviarstid on ravikuuri lõpetanud, aga patsient tahaks kellegagi ka edaspidi nõu pidada. „Näiteks olukord, kui onkoloogiline probleem on juba justkui lahenenud, kirurg ja keemiaravi arst on oma töö teinud. Tekib küsimus, kes sinuga edasi tegelema peaks. Kaebuste, probleemide või küsimuste korral võib julgesti pöörduda meie poole,“ räägib Gromova.

„Eestis on levinud väärarusaam, et palliatiivravi on ainult onkoloogilistele patsientidele. Tegelikult tegeleme ka patsientidega, kellel on raske neuroloogiline diagnoos – Sclerosis multiplex, Parkinsoni tõbi, Alzheimer jm. Samuti on meie toetada organipuudulikud patsiendid, kes on näiteks südamepuudulikkuse või kopsuhaigusega. Õnneks sõna tasapisi levib ja meieni jõuab ka teiste diagnoosidega inimesi,“ ütleb Hain.

Keskmes on inimlikkus

Palliatiivravi meeskond on patsientidele ja tema lähedastele toeks, et leevendada sümptomeid haiguse teekonnal. „Tegeleme nii füüsilise kui ka hingelise poolega, et inimene ei tunneks end üksijäetuna,“ ütleb Hain.

Ravimeeskond koosneb paljudest spetsialistidest, kes lähtuvad patsiendi individuaalsetest vajadustest. „Seal on arstid, õed, valuraviõed, hingehoidjad, sotsiaaltöötajad, toitmisterapeudid ja muud spetsialistid. Kõigil on oma roll, et tagada patsiendile parem elukvaliteet,“ ütleb Põder.

„Palliatiivravi ei tohi karta, see on väga inimlik. Ravi keskmes on patsient, tema vajadused, soovid ja vaevused. Õde jälgib igapäevaselt sümptomeid, arst määrab raviskeemi ning korrigeerib seda, vajadusel lausa mitu korda päevas, hooldustöötaja hoolitseb, et patsiendil oleks mugav ja hea olla. Pakutakse lisaks erinevate spetsialistide abi, näiteks füsioterapeut aitab parandada füüsilist toimetulekut või sekkub hingehoidja, kui inimesel on vaimselt raske,“ sõnab Gromova.

Hain selgitab, et palliatiivravi õde-koordinaatori ülesandeks on koordineerida patsiendi jõudmist palliatiivravisse. „Olen kogu teekonna ajal esmane kontaktisik, kes patsiendi, tema lähedaste ja raviarstiga suhtleb. Kui haiguse diagnoosinud raviarst näeb, et patsiendil oleks vaja tuge, siis võetakse minuga ühendust ja arutame koos, kuidas edasi minna. Mõned inimesed leiavad meid ka ise või perearsti abil üles, kuid kahjuks alles siis, kui olukord on juba väga halb. Soovime, et inimesed jõuaksid meieni varem,“ paneb Hain südamele.

Terviklik lähenemine

Esmane vajalik omadus nii õenduses kui ka palliatiivravis töötades on kindlasti empaatiavõime, kannatlikkus ja rahu. „Oluline on austada inimese teekonda, väärtustada elu igas etapis ja tahta olla abivajaja jaoks olemas,“ ütleb Põder. Tema sõnul on Ida-Tallinna Keskhaiglas vahel praktikandid, kes viivad läbi kunstiteraapiat või muusikateraapiat.
„Vahel ei ole võimalik füüsilisest valust või sümptomitest lahti saada, kui hingelised või psühholoogilised probleemid on rahuldamata. Kõike peab vaatlema tervikuna ja ei saa keskenduda vaid sümptomitele ja haigusele,“ räägib Gromova, kelle patsientide valukogemus on natuke teistsugune kui tavapatsiendil.

„Meil on Tartu Ülikooli Kliinikumis lisaks statsionaarsele ravile ka ambulatoorsed vastuvõtud ehk kõiki patsiente ei ole vaja kohe haiglasse sisse võtta. Ambulatoorsetel vastuvõttudel loome esimese kontakti ja sealt edasi on juba kergem koos edasi minna – oleme olemas, kui patsiendil on muresid või küsimusi. Patsientidele ja nende lähedastele antakse alati õde-koordinaatori telefoninumber, kuhu nad saavad tööajal helistada. Kui tervislik seisund kodus halveneb, saame pakkuda statsionaarset haiglaravi. Osakonnas on spetsialiste, kes on vajadusel toeks ka ambulatoorsetele patsientidele,“ räägib Hain.

Ta lisab: „Kui inimene on Tartus ravil, aga elab näiteks Viljandis, siis saame kaasata ka sealse haigla ravimeeskonda ja tugiteenuseid. Püüame alati leida patsiendile parima võimaliku lahenduse.“

Õed selgitavad, et palliatiivravi aluseks on tervikvaade ehk lisaks patsiendi füüsilistele ja vaimsetele vajadustele püütakse toetada ka lähedasi. „Vahel tundub, et lähedased vajavad rohkem tähelepanu kui patsient ise. Sageli lähedased ei tea, millega haigus lõppeb, miks on lõpetatud haigusspetsiifiline ravi, miks patsient ei taha lähedastega suhelda, miks ta loobub söömisest ja joomisest jne. Seda kõike on vaja selgitada,“ ütleb Gromova.

Palliatiivravi patsientide lähedaste toetamine on endiselt hall ala. „Kuna selleks eraldi rahastust ei ole, sõltub palju spetsialistide enda initsiatiivist ja meeskonna võimalustest. Meie poole pöördunud lähedased on saanud oma küsimustele vastused ja toetust – olgu selleks nõu, kuidas patsienti hooldada, abivahendeid kasutada või koduõendust korraldada,“ räägib Põder.

Üksteist hoitakse ja toetatakse

Õed ütlevad, et sama oluline kui patsientidele toeks olemine, on ka üksteise toetamine. „Näeme palju emotsioone ja ka surma. Kogetut ei tohi endaga koju kaasa võtta, vaid tuleb suuta sellega seotud mõtted töö juurde jätta. Oluline on mõista, et me teeme nende inimeste aitamiseks kõik, mis suudame. Kõik, kes meie osakonnas töötavad, on empaatilised inimesed ja püüavad üksteist hoida,“ räägib Hain.

„Mul on tõeliselt vedanud, et töötan meeskonnas, kus usaldame üksteist ja räägime ausalt läbi olukorrad, mis võivad olla emotsionaalselt rasked või keerulised,“ sõnab Gromova.
Palliatiivravi meeskonnas on huumor omal kohal. „Nali käib meil asja juurde, ka must huumor, sest see on toimetulekumehhanism,“ muigab Hain. „Hospiitsis töötamine ei ole üldse nii morbiidne ja hirmus, nagu võib tunduda. Siin on palju huumorit. Vahel tundub, et siin saab veel rohkem nalja kui kuskil mujal,“ sõnab ka Gromova.

„Hingehoidjad on olemas ka meie osakonna töötajatele, mitte ainult patsientidele ja nende lähedastele. Saame alati hingehoidja poole pöörduda, kui vajame tuge. Samuti toetame meeskonnas üksteist tugevalt ning suuremad ja olulisemad otsused teeme alati koos,“ ütleb Hain.

Gromova lisab: „Meie hingehoidja ütleb, et igaühel peab olema oma n-ö stressipall, mis aitab vaimset tervist hoida. Tema stressipall on koer, minul aga lugemine, teatriõhtud ja looduses olemine. Jõudu annab ka mõni hea koolitus ning patsientide ja lähedaste tänu.“

Soovidele tullakse vastu

Patsientidele tullakse vastu nii palju, kui on meeskonna võimuses. „Kui patsient soovib oma koera näha, tahab kohvi juua kell kuus hommikul, soovib käia kodus või tahab, et lähedased oleksid 24/7 tema juures, siis me võimaldame talle seda. Patsient on samuti palliatiivravi meeskonna liige ja tal on õigus öelda, mida ta soovib,“ ütleb Gromova.

„Meil oli üks patsient, kes oli väikelaste ema ja tegelikult tahtis olla koos nendega kodus. Eestis on kahjuks kodune palliatiivravi üsna algeline ja mõneti pole seda üldse, seetõttu on vaja koostöös teiste haiglatega leida võimalikud lahendused. Leidsime võimaluse, kaasasime ka PERHi ja Viljandi Haigla abi, et saaksime selle patsiendi ravi korraldada nii, et ta saaks kodus olla. Läheneme igale patsiendile individuaalselt ja püüame leida talle parima lahenduse. Päästame maailma ühe inimese haaval,“ sõnab Hain.

Gromovale meenub patsient, kes oli üksinda palatis ja tal oli veidi igav. „Püüame voodid alati nii panna, et inimene saaks vaadata aknast välja. Tõstsime tema voodit nii, et ta näeks aknast parki. Oli talvine aeg. Patsient ütles, et tuleks kasvõi üks linnuke akna taha. Panimegi akna taha linnumajakese ja linnud hakkasid seal käima. Sellest tegi talle nii palju rõõmu ja iga päev algas jutustamisega sellest, milliseid linde ta nägi ja kuidas nad käitusid.“ Ta lisab: „Meil on osakonnas ka külalisteraamat, kuhu inimesed saavad oma mõtteid ja tundeid kirjutada. Minu lemmik on siiani lause: „Aitäh, et aitate seal, kus aidata ei saa!““

Eesmärk on palliatiivravi areng

Hain sõnab, et palliatiivravi on küll Eestis üsna uus, kuid alates sellest aastast on käimas Tervisekassa ja Sotsiaalministeeriumi palliatiivravi pilootprojekt. Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla osalusel peaks projekti käigus selguma, kui väga palliatiivravi on Eestis vaja. „Kui avasime kliinikumis 2022. aasta märtsis palliatiivravi osakonna, oli meil kuus voodikohta. Selle aasta algusest alates on meil 15 voodikohta ja lisaks tõusis hospiitsikohtade arv,“ ütleb Hain.

Mujal maailmas on palliatiivravi teenus kättesaadavam, koduhoolduse tase kõrgem ja ravist ollakse teadlikumad. Põder osales selle aasta jaanuaris Belgias Gentis toimunud rahvusvahelises interdistsiplinaarses palliatiivravi ja elulõpuhoolduse õppeprogrammis (IPPE+). „Belgias oli süsteem rohkem paigas. Erinevad asutused ja spetsialistid on väga heas ühenduses, et patsientide hooldus oleks järjepidev ja lähedastele oleks toetus tagatud kogu raviteekonna jooksul. Meil on hea koostöö, aga see saaks kindlasti parem olla. Seal on lähedaste toetamine süsteemne. Palliatiivravi meeskonnad saavad patsientide ja nende lähedastega kokku ning panevad raviplaani koos paika. Meil päris sellist kaasatust Eestis ei ole,“ sõnab Põder.

Põder külastas Belgias haptoteraapia ehk puudutusteraapia töötuba. „Eestis valves olles oli mul üks patsient, kelle haigus oli jõudnud lõppjärku ja kes oli rahutu. Mõtlesin, et proovin töötoas õpitud haptoteraapiat – panin käed talle rahulikult pea peale, siis põskedele, edasi õlgadele ja samal ajal rääkisin, et olen tema jaoks olemas. Nägin, kuidas patsient rahunes. Mõtlesin, kui imeline, et selline lihtne puudutus võib nii palju aidata. Ka elu viimases etapis vajavad patsiendid inimlikku kontakti ja vestlust. Kuulmine on ju see, mis väidetavalt kõige viimasena kaob,“  jagab Põder.

„Puudutusteraapia on selline võte, mida pead ise tahtma teha ja tunnetama selleks õiget hetke. Kindlasti tahaksin, et sellest oldaks teadlikumad. Plaanin ka ITKs tuleval hoolduskoolitusel haptoteraapiast rääkida. Loodan, et see kedagi kõnetab ning annab uue tööriista pagasisse,“ räägib Põder oma plaanidest.

Haini sõnul vaatame Eestis kogu aeg üle lahe Soome poole, sest seal on palliatiivravi hästi arenenud. „Oleme korduvalt Soome haiglatega koostööd teinud ja saanud seal käia vaatamas ja õppimas. Suurim unistus, kuhu tahaksime Eestis jõuda, on koduse palliatiivravi ja koduse hospiitsi välja arendamine,“ unistab Hain.

Põder nõustub, et Eestis tuleks arendada kodust palliatiivravi ja muuta seda patsientidele kättesaadavamaks. „Koduõendus on küll olemas, aga just see palliatiivne kodune tugi patsientidele ja nende lähedastele on puudulik. Lisaks võiks patsientidele kättesaadavamad olla loovteraapiad, kuna ka need on väga oluline osa raviteekonnast. See vajab teadlikkuse tõstmist, võrgustiku paremaks muutmist ja koostööd,“ räägib Katre Põder.

Talle avaldas väga muljet ka hubane palliatiivravi päevakeskus Belgias, mis asus elumajade vahel rahulikus piirkonnas. „Seal oli olemas kõik vajalik. Inimene saab osa võtta teraapiatest, teistega suhelda, teistega koos süüa valmistada jms. Olid ka mõned voodikohad patsientidele, kes vajasid puhkust või tundsid end nõrgemana,“ jagas Põder muljeid.

Eestis ei ole koolides palliatiivravi eriala, ütleb Gromova: „Hetkel on Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis võimalik õppida palliatiivravi õendusabi valikaine raames, aga püüdleme selle poole, et see oleks põhiõppe osa.“ Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis on palliatiivravi õppeaine osa õdede põhiõppest ning lisaks on võimalik läbida see valikainena ka neljandal õppeaastal.

„Selleks et inimesed palliatiivravi sõna peale ära ei kohkuks, peaksime alustama koolidest ja seejärel jõudma ühiskonnas suurema teadmiseni,“ sõnab Hain.

„Positiivne on see, et noorem generatsioon koolist tulles juba teab, mida palliatiivravi tähendab. See on nähtavamaks muutunud ja teadlikkust on rohkem. Pööratakse aina rohkem tähelepanu terviklikule hooldusele ja meeskonnatööle,“ ütleb Põder.

Kuidas saada palliatiivravi?

Kui sina või su lähedane vajab palliatiivset ravi või tuge, astu järgmised sammud:

Uuri palliatiivraviteenuse kohta oma piirkonnas 

Suuremates haiglates (nt Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla jt) on olemas palliatiivravi osakonnad või meeskonnad.

Kohalikud õendusabi- ja hooldushaiglad ning koduõendusteenused teevad koostööd palliatiivravi spetsialistidega.

Räägi oma raviarstiga 

Palliatiivravile suunab tavaliselt raviarst. Ütle, et soovid arutada palliatiivse ravi või toetava ravi võimalusi.

Küsi infot sotsiaaltöötajalt 

Haigla või omavalitsuse sotsiaaltöötaja aitab korraldada koduhooldust, abivahendeid ja tugiteenuseid.

Lisainfo: MTÜ Pallium www.pallium.ee