Euroopa Komisjon avaldas 2025. aasta juunis värske aruande, mis kaardistab Eesti majandus-, sotsiaal- ja struktuuripoliitika olukorra ning esitab soovitusi kestlikkuse, konkurentsivõime ja sotsiaalse õigluse tugevdamiseks. Tervishoiu- ja hoolekandepoliitika vaates tõstab raport esile mitmeid olulisi kitsaskohti, mis on otseselt seotud õendusvaldkonna tuleviku ja jätkusuutlikkusega.
Tööjõukriis vajab süsteemset lahendamist
Eestis on registreeritud õdede arv 1000 elaniku kohta väiksem kui Euroopa Liidu keskmine (vastavalt 6,7 vs 7,6). Samal ajal vananeb töötajaskond: märkimisväärne osa õdedest on üle 55-aastased, mis seab küsimuse alla tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja jätkusuutlikkuse järgmise kümnendi jooksul.
Kuigi 2023. aastal tõsteti õdede miinimumpalka, ei kata see paljude hinnangul töö tegelikku intensiivsust, vastutustaset ega töökoormust. Probleem on eriti terav väljaspool suuremaid linnu, kus sageli tuleb töötada väiksemas meeskonnas ja täita mitut rolli korraga.
Õe põhiõppe lõpetajate arv ei vasta tööjõuvajadusele. Riik on küll suurendanud vastuvõttu õendusõppesse, kuid senised meetmed ei ole toonud piisavat mõju – lõpetajate arv ei kasva piisavalt kiiresti, et katta pensionile siirduvate või elukutset vahetavate spetsialistide asemele tekkivat vajadust. Samuti on hädavajalik suurendada noorte õdede toetust ja motiveeritust, et nad jääksid erialale püsima.
Tervishoiuteenused pole kõigile kättesaadavad
Ligipääs tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse teenustele on endiselt ebaühtlane – see mõjutab eriti eakaid, erivajadustega inimesi ja maapiirkondade elanikke. 2024. aastal oli tervishoiuteenuste kättesaamatuse määr üks Euroopa kõrgemaid – 8,5% inimestest teatas, et ei saanud vajalikku arstiabi. Peamisteks põhjusteks on pikad ravijärjekorrad ning teenuste ebaühtlane kvaliteet ja regionaalne kättesaadavus. Samal ajal on omaosaluskulud Euroopa Liidu ühed kõrgeimad, mis piirab teenuste kasutamist just väiksema sissetulekuga leibkondades.
Eelnevast lähtuvalt soovitab Euroopa Õdede Liitude Föderatsiooni (European Federation of Nurses Associations) Brüsseli büroo Eestil kasutada taaste- ja vastupidavusrahastu vahendeid senisest sihipärasemalt, et tugevdada õendusvaldkonda süsteemselt ja jätkusuutlikult.
Rahastust tuleks suunata järgmistele kriitilistele arengusuundadele:
1. Eriõenduse arendamine – suurem pädevus ja parem ligipääs tervishoiule
Süsteemne ja struktureeritud eriõenduse arendamine aitab parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust ning tõsta tervishoiusüsteemi paindlikkust ja vastupanuvõimet. Eriõdede rakendamine võimaldab pakkuda kvaliteetset ja iseseisvat õendusabi seal, kus arstiabi on piiratud.
2. Töökoormuse ja personaliarvu tasakaal – ohutuse ja kvaliteedi aluseks
Õenduse kvaliteet ja patsiendiohutus sõltuvad otseselt personali piisavusest ja töökoormuse mõistlikkusest. Eestis puuduvad seni riiklikud standardid, mis määratleksid ohutu õendustöötajate arvu sõltuvalt teenuse tüübist, patsientide seisundist ja ööpäevaringse töö eripäradest. Euroopa praktika näitab, et teaduspõhised personaliarvud (nt patsiendi-õdede suhtarvud) aitavad vähendada ravivigu, lühendada hospitaliseerimise kestust ja ennetada läbipõlemist.
3. Õdede värbamine ja hoidmine – erialale tulekust pikaajalise töösuhteni
Õdede järelkasvu ja püsimise tagamiseks ei piisa pelgalt õppekohtade arvu suurendamisest. Võtmetähtsusega on ka tööle astujate toetamine: tööle sisseelamise võimaluste pakkumine (nt mentorlus, töövarjuks olemine), paindlikud töötingimused (sealhulgas töö- ja eraelu tasakaalu võimaldav töögraafik) ning järjepidevad professionaalse arengu võimalused kogu karjääri vältel.
Kui soovime Eestis säilitada inimkeskset ja kättesaadavat tervishoiusüsteemi, tuleb käsitleda õendust strateegilise investeeringuna, mitte pelgalt personalikuluna. Õenduse rolli väärtustamine peab olema poliitiliselt nähtav, rahaliselt toetatud ja sisuliselt arendatud – vastasel juhul jäävad Eesti tervishoiusüsteemi struktuursed probleemid püsima.
Autor: Margit Lenk-Adusoo