Eelmise aasta detsembris koostasime koos psühhosotsiaalse nõustaja Kairit Lindmäega Saaremaal infovoldiku „Mis saab edasi?“, et toetada leinajaid esimestel kriitilistel hetkedel. Voldikus on vaimse tervise teemad, kuid ka praktiline info matusetoetuse ja kohalike matusebüroode kohta.
Infovoldikut koostades nägime, et loodav voldik pakub praktilist abi lahkunu lähedastele, kuid see on vajalik ka tervishoiutöötajatele ja reageerijatele, kes on sageli raskete uudiste edastaja rollis ning püüavad leinajat igati toetada.
Kõik sai alguse ühest vestlusest
Esinesin 2023. aasta sügisel Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksuse konverentsil Jõhvi Kontserdimajas ettekandega, miks peaksime rääkima surmast pigem varem kui hiljem. Pärast esinemist tulid mind teemakäsitluse eest tänama kaks naisterahvast ja üks meesterahvas. Vestluse käigus jagas üks neist, kuidas ta alles eelneval nädalal oli, paberid käes ja silmad nutust punased, nõutult matusebüroo ees seisnud. Tema ema oli surnud. Ta tundis end üksi ega teadnud, mida selles olukorras teha. Seda koolis ei õpetata ja sageli ei teata, millest alustada ja kuhu pöörduda.
Teine inimene jagas sarnast kogemust, lisades, et päästjana töötades näeb ta tihti šokis lähedasi. Oleks vaid võimalus neid toetada ja kas või mingit laadi abistavat infomaterjali pakkuda! Sealt saingi tõuke, et teoks teha pikalt mõttes olnud idee – praktiline infovoldik, mis pakuks leinajatele tuge ja infot.
Mis infot on lähedastel vaja?
Tihtilugu on inimesed oma lähedase surmast kuuldes šokiseisundis. Sedavõrd raskes olukorras on inimese vastuvõtlikkus tavapärasest väiksem – ükskõik kui mitu korda selgitada, siis info ei pruugi jääda meelde või isegi mitte kohale jõuda. Polnud ka infomaterjali, mida reageerijad ja abiandjad saaksid lähedastele pakkuda, et leinaja saaks hiljem süveneda. Enamasti antakse leinajale näppu matusebüroode visiitkaardid ja flaierid, kuid sellest jääb väheks.
Nii alustasime infovoldiku koostamist sellest, et panime ükshaaval kirja kõik olulised sammud, mis on matuse korraldamiseks vajalikud. Iga surm on erinev, iga lähedase vajadused on unikaalsed. Seda teades püüdsime leida kuldset keskteed ja panna kirja kõige olulisema. Samas rõhutame, et kõik oleneb olukorrast – püüdsime leinajale anda kindlustunnet, et matuse korraldamisel ei ole õiget ega valet viisi.
Materjali koostamisel oli suur abi veebilehest „Räägime surmast“, kuhu olen ka ise artikleid kirjutanud. Seal kajastatakse lihtsas keeles ja empaatiliselt kõiki teemasid, mis puudutavad elu lõppu, surma ja leina. Paljudest seal lehel jagatud kogemuslugudest on tulnud välja, et lähedased tunnevad pärast pereliikme lahkumist segadust, sest puudub kergesti leitav ja mõistetav info.
Oluline teave on vaja kokku koondada ja pakkuda lähedastele just sel hetkel, mil neil seda kõige enam on vaja. Kõik inimesed ei kasuta internetti igapäevaselt, kõik ei pruugi ka „Räägime surmast“ veebilehte vajalikul hetkel leida. Lisaks annab infoleht ka tervishoiutöötajatele kindlustunde, et pärast lähedasega rääkimist või sündmuskohalt lahkumist on inimestel vajalik info kirjalikult olemas ja nad saavad endale sobival ajal sellega tutvuda.
Eestlasi peab julgustama leinas abi otsima
Vaimse tervise spetsialistidena teadsime algusest peale, et infovoldikul peab kindlasti olema ka vaimse tervise info. Panime kirja abiliinide numbrid, kust saada kiiremat tuge. Lisasime abistavat infot, näiteks vaimse tervisega tegeleva Peaasja, lapse kaotuse nõustamisega tegeleva MTÜ Vaikuse Lapsed ning laste kriisiabi kontaktandmed.
Tõime ka välja, et inimesed võivad pöörduda abi saamiseks perearsti poole – seda isegi siis, kui leinast on möödas juba pikem aeg. Eestlased kipuvad ikka leina töösse matma ning sedasi võib lein aastaid olla peidus, kuni hakkab lõpuks endast füüsiliste sümptomitena märku andma. Paljud ei tea, et perearst võib väljastada töövõimetuslehe, kui pärast lähedase surma on tööl käimine raske.
Surm on keeruline ja valus, kuid kahjuks sageli ka tabuteema, mida tegelikult ei tohiks vältida. Meil on vaja lähedaste lahkumisega kohaneda ja ka rasketel teemadel rääkida. Teinekord on selleks vaja inimesi julgustada või anda usaldusväärne soovitus, kelle poole pöörduda.
Mitte ainult leinajatele
Eelmisel aastal tutvustasin infovoldiku projekti tervishoiutöötajatele mitmel koolitusel. Sain väärt tagasisidet, et sellist infovoldikut vajaks lisaks esmareageerijatele (kiirabi, politsei, pääste) ka haiglapersona. Ka nemad saaksid selle abil lahkunute lähedastele paremini toeks olla. Suuremad haiglad on juba koostanud sarnaseid infovoldikuid, kuid enamasti on need keskendunud just tervishoiule ega sisalda infot näiteks matusetoetuse ja matuse korraldamise kohta.
Infoleht võib olla abiks ka neile inimestele, kes on valmistumas oma raskes seisus lähedasega hüvasti jätma. Siinkohal on ilmselgelt üliolulised märksõnad taktitunne, empaatilisus ja vestlusteks sobiva hetke leidmine.
Esimene tagasiside
Selgus, et infovoldiku järele nähakse vajadust palju rohkem, kui esialgu oskasime hinnata. Selle vastu on huvi tundnud nii hooldekodud, vähiteabetuba kui ka päevakeskus.
Kiirabi töötajad on öelnud, et voldik teeb nende tööd kergemaks, eriti just need kõige raskemad hetked. Nagu ka loodetud, annab see neile kindlustunde, et midagi olulist ei jäänud rääkimata ja lähedased saavad seda endale sobival hetkel uuesti lugeda ning samm-sammult edasi minna. Ka pereõed on toonud välja, et infolehte on hea anda neile, kellel ilmselt on teema varsti aktuaalne, aga vastuvõtu hetkel ei ole veel avatud surma teemal vestlema.
Veebruaris kohtasin üritusel härrat, kes oligi valminud infovoldiku saanud kiirabilt, kui tema ema suri. Ka tema tõi välja voldiku sisukuse ja vajalikkuse. Näiteks sai ta sealt teada, et matusetoetust saab ka vallalt.
Praegu sai loodud infovoldik just saarlastele, sest mitmed kontaktid (matusebürood, matusetoetus, valla pakutav abi) erineb piirkonniti. Kui aga kellelgi on soovi sarnane infovoldik ka enda kodupiirkonna jaoks luua, siis võib meiega ühendust võtta aadressil info@vivencia.ee.
Saarlaste infovoldiku koostamist ja trükki toetasid MTÜ Vöimalus ja Kuressaare Haigla. Infovoldiku toimetaja ja illustraator oli Sirli Arumäe.