Eesti Õdede Liitu juhib maikuust 33-aastane Saaremaalt pärit Laura Keidong, kes on töötanud nii haiglas, pereõena kui ka tervishoiuanalüütikuna. Mis pani Laurat nägema tervishoiusüsteemi suurt pilti, mis sellel pildil talle meeldib ja mida tuleks parandama hakata, räägib ta oma esimeses intervjuus õdede liidu presidendina.

Kuidas oled jõudnud tervishoidu?

See ei ole olnud lapsest saati mu teadlik valik, aga eks see perekonnast on tulnud. Minu 87-aastane vanaema Evi, omadele Mamma, töötas üle 55 aasta õena. Olen pärit Saaremaalt ja veetsin suure osa oma lapsepõlvest Kuressaare Haigla lasteosakonnas vanaema juures – õnneks tervena. Mulle meeldis jälgida õe tööd – nägin lapsi tervenemas ja seda, kui hästi vanaema laste eest hoolitses.

Esimest korda mõtlesin laiemalt tervishoiusüsteemile teismelisena, kui olin pidanud lähedasele kutsuma kiirabi. Hakkasin mõtlema, et miks kõik selliselt toimus ja kas see peabki nii olema. Veel 7. klassis ütlesin vanaemale, et ma ei lähegi gümnaasiumisse ega ülikooli, vaid ametikooli ja hakkan tööle. Vanaema aga teatas, et õeks ametikoolis õppida ei saa.

Gümnaasiumi lõpus kandideerisin tervishoiu kõrgkoolidesse nii Tartus kui ka Tallinnas, teised koolid ei tulnud mõttessegi. 2010. aastal asusin õendust õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli.

Mis töid sa oled teinud?

Esimesed töökogemused sain Kuressaare Haiglas ja Kuressaare Perearstikeskuses. Alustasin haigla kirurgiaosakonnas hooldajana ja jätkasin abiõena. Seejärel liikusin edasi intensiivraviosakonda ja töötasin paralleelselt ka pereõena. Tunnen, et korraga kahel tasandil töötamine, väikse kogukonna ja maakonnahaigla kogemus andis mulle tervishoiusüsteemist hea ülevaate. Nägin patsienti nii esmatasandil, intensiivravis kui ka nende süsteemide vahel, ja seda nii heas kui ka halvas mõttes. Mind on alati huvitanud, mis saab edasi. Kui minu roll praktika ajal EMOs oli patsienti erakorraliste pöördumise puhul abistada ja patsient liikus edasi kas osakonda või koju, jäin alati mõtlema sellele, mis tema probleemist sai ja kas tal läks paremaks.

Pärast viit aastat Saaremaal tegin kannapöörde – läksin uuesti Tallinna ja tööle IT-valdkonda analüütikuks. Astusin Tervise Heaolu Infosüsteemi Keskuses (TEHIK) täiesti uude maailma. Algus oli hirmutav, sest mul polnud vähimatki aimu IT-terminitest. Minu tugevus oli see, et olin kogenud tervishoidu vahetult patsiendi kõrval ehk teadsin tervishoiusüsteemi eri tasandite olukorda ja vajadusi. Töökogemus TEHIKus avardas tohutult silmaringi – sain aru, miks on meil asjad nii, nagu nad on, kust ülesanded tulevad, kuidas programmid sünnivad ja mille taga arendused seisavad. Siiski jäin igatsema vahetut kontakti patsiendiga, mistõttu liikusin pärast aastat TEHIKus tagasi esmatasandile töötervishoiu valdkonda. Ühtlasi asusin õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Terviseteaduse magistriõppesse.

Läksin esimese õena tööle HeBA kliinikusse ja aitasin uues kliinikus õenduse poolt üles ehitada. Ka seal olin osalt seotud IT-ga, sest arendasime oma IT-lahendust. Covid-19 pandeemia tulekuga töötasime välja veel ühe lisarakenduse, millest kirjutasin ka oma magistritöö. Oma magistritööga pälvisin riiklikul rakenduskõrgkoolide teadustööde võistlusel 2021. aastal esikoha, mille üle olen väga uhke.

2021. aastal läksin taas pereõeks. Lisaks hakkasin tegutsema õdede liidu terviseõenduse seltsingu juhatuses, kus esindasin esialgu töötervishoidu ja hiljem pereõendust. Kuulusin ka riikliku ravijuhendi „2. tüüpi diabeedi mittefarmakoloogiline ravijuhend“ töörühma. Nägin kohe liidu pakutavaid enesearengu võimalusi – võimalust jagada teadmisi, ammutada uut infot ja aidata kaasa Eesti õenduse arengule. Samal ajal alustasin külalislektorina tööd Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis magistriõppe terviseõenduse suunal. Alates aprillist kuulun ka sotsiaalminister Karmen Jolleri kokku kutsutud tervishoiu konsiiliumisse, kus esindan õdesid.

Just viimased aastad koos kõikide võimaluste, kogemuste ja õppetundidega on andnud mulle julguse astuda presidendi ametisse. Ma näen süsteemi mitut poolt, nii häid kui ka parandamist vajavaid külgi. Ma näen, et mul on teadmist ja oskusi, millega muutusi mõjutada ja suunata.

Kuidas saavutasid selle, et sa endasse usud?

Hea kolleeg esimestest tööaastatest kasvatas minus enesekindlust, andes mulle võimalusi otsustada ja vastutada. Tema professionaalne tugi andis mulle juurde julgust, enesekindlust ja eneseusku. See on hästi suur osa minust. Ma usun endasse ja usun seda, mida räägin. Noortele kolleegidele ütlen ka, et tuleb rääkida seda, mida usud, sest ainult nii saab päriselt oma sõnumit edasi anda.

Olen saanud ka palju positiivset tagasisidet. Patsientide hea sõna ja siiras tänulikkus innustavad. Näiteks on patsiendid küsinud minu nime, sest tahavad väga tulla tagasi just minu vastuvõtule.

Kui mulle usaldatakse mõni ülesanne ja antakse võimalus kaasa mõelda, on see märk, et olen õiges kohas ja teen oma tööd hästi. Näiteks õdede liit andis mulle eelmisel aastal võimaluse osaleda õppereisil Walesis, kus käisin tutvumas sealse esmatasandi süsteemiga. Mulle oli väga suur tunnustus, et just mind saadeti õdede liitu esindama.

Mis töö sulle tervishoius enim meeldib?

Väga pikalt oli minu lemmikuks suhtlemine patsiendiga. See on nii ka praegu. Siiski olen valmis sellest korraks eemalduma, et tegeleda õenduse arendamisega. Ma ei saa öelda, et üks konkreetne töökoht oleks mulle meeldinud rohkem, aga ütlen, et minu lemmiktöökoht on see, kus on hea ja toetav meeskond.

Kahjuks olen aastate jooksul kokku puutunud ka inimestega, kelle jaoks ei ole meeskonnatöö oluline. Minu jaoks on see ohukoht, sest turvaline ja toetav meeskond annab väga suure edasimineku.

Kuidas sa oma tulevase asepresidendi Margit Lenk-Adusooga kohtusid?

Meid viis 2024. aastal kokku eelmine õdede liidu president Anneli Kannus. Juba esimene kohtumine Margitiga oli üsna viljakas ja ideederohke ning saime aru, et sobimegi. Usun, et minu tugev kliiniline pool ning tema akadeemiline ja teaduslik pool täiendavad üksteist väga hästi. See loob hea võimaluse tasakaalustatud vaateks.

Juba enne kandideerimist sai selgeks, et me ei pea ilmtingimata jooksma päris ühte rada, aga eesmärk on meil ühine. Alati ei saa olla ega pea olema ühel nõul, sest meie vaade ja valukohad võivad olla erinevad. Valukohad, mida mina näen, tulevad otse kliiniliselt tööpõllult ning Margitil akadeemiliselt poolelt. Lõpuks on aga kõik seotud ja üks on eeldus teisele.

Meie väärtused, eesmärgid ja hoiakud on samad – teame, millist organisatsiooni tahame esindada ja milliseid muutusi toetada. Usun, et meil on Margitiga ees pikk tulevik. Näen ka võimalust suureks enesearenguhüppeks tänu sellele, et mul on kõrval tugev akadeemiline partner.

Mida sa uuest ametist karta oskad?

Esialgu tundus hirmus, et pean tegema väga kõrge tasandi otsuseid, aga hirm leevenes, kui süvenesin põhjalikult õdede liidu struktuuri. Õdede liidus ei tee otsuseid president üksi, isegi mitte president ja asepresident kahekesi. Mul on kõrval väga palju eksperte – näen olulist rolli volikogul ning tean, et otsused sünnivad sümbioosis ja arutelus, on kaalutletud ja tulevad healt meeskonnalt.

Kindlasti on teatav hirm selle ees, et ma ei saa olla enam lihtsalt Laura. Minu vastutus on palju suurem. See ei ole aga selline kartus, mille pärast oleksin jätnud ametisse kandideerimata.

Nooremana pelgasin võimalikke reageeringuid oma sõnadele või avalikele ülesastumistele, kuid praegu on minus piisavalt julgust ja kindlameelsust.

Kuidas kujutled õdede liitu viie aasta pärast?

Loodan, et tänaseks saavutatud tugev õdede liit on veelgi tugevam. Loodan, et oleme riigile ja erialaliitudele otsuste tegemisel veelgi kaalukam partner ja meie sõnum on väärtustatud.

Näen suurt potentsiaali rahvusvahelise koostöö edendamisel. Minu eesmärk on saada ideid ja kogemusi teistelt riikidelt ja viia enda omi vastu, et arendada koostöös Eesti õendust veel paremaks. Näen olulist ja kasvavat rolli eriõdedel, kelle vastutuspiirid on viie aasta pärast selgemad. Loodan, et ka tegevusjuhend on selleks ajaks valminud. Saan aru, et oleme eriõendusega juba praegu väga edukad olnud, aga kindlasti on seal arenguruumi. Näiteks Walesis õppereisil käies kohtusin magistriharidusega õega, kes oli spetsialiseerunud lasteõendusele. Tal oli õigus saata patsiente kõikidele uuringutele ja kirjutada välja piiramatult retsepte – seda oli hea kuulda ja see tekitas minus mõtteid, kuidas võiksime selleni jõuda ka Eestis. Kindlale valdkonnale spetsialiseerunud eriõde aitab tõsta süsteemi efektiivsust ja paindlikkust, tagades sellega parema kättesaadavuse patsiendile.

Meie visioonidokumendis on väga olulisel kohal töökoormus ja -normid. Õdede koormus suureneb, töötajad väsivad, esineb rohkem vaimse tervise probleeme ja läbipõlemist. Näeme suurt rolli koormusnormide kehtestamisel nii õdedele kui ka ämmaemandatele. Koormusnormide kasutuselevõtt tagab tervishoiusüsteemi kvaliteedi ning turvalise ja toetava töökeskkonna.

Leian, et kogu vaimse tervise toetamisega seonduv on praegu väga kampaaniapõhine, aga see ei peaks nii olema. Meie siht on, et vaimse tervise toetamine on õdede õppe ja töö osa. See on kutseala kestlikkuseks äärmiselt oluline.

Millised on sinu juhtimispõhimõtted?

Tahan juhtida nii, et minu kolleegid tunneksid, et ma pole pelgalt juht, vaid meeskonnakaaslane. Ma tahan kuulda nende mõtteid ja arvamust. Me ei ole üksikisikutena otsustajad ja vastutajad, vaid teeme kõike meeskonnana.

Ma tegelikult ei taha meeskonda, kes alati kõigega nõustub. Tahan meeskonda, kes julgeb minuga vaielda ja argumenteerida, sest mul ei ole alati kõiges õigus. Minu mingis kohas liiga mustvalge vaade vajab vahepeal teistsuguseid värve. Tahan olla võrdväärne partner ja pean väga tähtsaks, et kolleegid julgeksid mu juurde tulla kõikide mõtete, hirmude ja muredega.  

Kas oled elus vigu ka teinud?

Muidugi. Olen lausa valele patsiendile vale ravimi manustanud. Sain sellest kohe aru, võtsin ühendust raviarstiga ja kõik sai korda. See moment oli aga väga hirmutav. Õppetund seisnes selles, et usalda, kontrolli ja valmista enda asjad endale ette ise. See kehtib väga mitmes valdkonnas. Samamoodi nagu ma ei saa kellegi teise sõnumit lihtsalt minna ja ette lugeda, vaid pean selle tegema enda omaks.

Ka tol hetkel võtsin üle kolleegi töö, mis oligi minu kohustus, aga ma ei kontrollinud. Juhtus halb kokkusattumus – kaks sama perekonnanimega patsienti järjest, ja nii see sündis. See on erialane viga, mida kannan endaga alati kaasas. Olen õppetundi jaganud kolleegidega ja vahel mõtlen sellele siiani. Rõhutan, et usalda, kontrolli ja mõtle ise oma sammud läbi. Kõik, mis on sinu vastutada, tuleb ise üle kontrollida.

Paljudes haiglasarjades on arstil ja õel tulised vaidlused diagnoosi ja ravi üle. Kui palju sellest kliinilises elus aga tegelikult tõele vastab?

Nii ja naa. Haiglas õed diagnoose (v.a õendusdiagnoosid) ei püstita, aga peremeditsiinis on natukene teisiti. Seal võtavad õed juba aastaid iseseisvalt patsiente vastu ja diagnoosimata seda tööd teha ei saaks.

Mul on kogemus, kus olen astunud raviarsti korraldusele vastu. Mul oli kahtlus ravimi annuses ja pöördusin kolleegide poole. See oli väga raske otsus, sest olin siis töötanud ainult aasta, samas kui teiste kogemus oli üle kümne aasta. Selgus, et ravimi annus oli tõesti liialt suur ning enne ravimi manustamist patsiendile sai seda korrigeeritud.

Seda, et arst ja õde jäävad eriarvamusele, on mul ka esmatasandil ette tulnud. On probleeme, mille puhul ei ole alati ühest lahendust ning toimida võivad mitmed erinevad variandid.

Kuidas sa puhkad?

Ma puhkan siis, kui saan kuulata endale meeldivat muusikat, mille žanrid on seinast seina. Mul on hästi palju mälestusi, mis on seotud erinevate muusikapaladega. Kui mõtlen mingile mälestusele, tuleb sageli meelde, mis laul sel ajal raadiost tuli.

Vajan ka aega, kus saan olla täiesti omaette. Meil on elukaaslasega kokkulepe, et kui tulen töölt koju, siis on mul pool tundi kuni tund, kus ta ei küsi minult ühtegi küsimust ja langetab kõik otsused ise. See on kokkulepe on muidugi tehtud pool naljaga, aga see annab mulle aja, et saan end maha laadida. Mõnikord vaatan sel ajal mõnda telesarja, aga mitte erialast, sest vastasel juhul jätkan situatsioonide analüüsimisega ka kodus puhkehetkel.

Pean enda suureks tugevuseks seda, et leian alati aega sõprade jaoks – sõbrad ja pere on mulle väga olulised. Ma tõesti leian ja tekitan selle aja, ükskõik kui kiire mul parasjagu on. Näen selles väga head vaimse tervise vitamiini. Olgu see kas või kinofilm, mida vaadates me tegelikult ühtegi sõna ei räägi. Lisaks pean suureks oskuseks seda, et olen leidnud eraelu ja töö vahel tasakaalu, mis on paljudele suureks väljakutseks.

Kes su sõbrad on?

Väga erinevate eluvaldkondade esindajad. Kõige lähematest sõpradest ei ole praktiliselt keegi tervisoiutöötaja. Lähedasemad sõbrad on pärit põhikooli ja gümnaasiumi aegadest.

Lisaks on mul väga toetav pere. Rahulik ja tasakaalukas ema ning kaks õde, üks täpselt kuus aastat vanem ja teine kuus aastat noorem. Ning juhuslikult töötavad ka nemad mõlemad tervishoiusektoris, üks Saaremaal ja teine Hollandis.

Kes on sinu elukaaslane ja mida ta arvab sinu presidendipositsioonist?

Martin toetas minu mõtet kandideerida väga innukalt. Ta on ettevõtja ja tema entusiasm midagi luua on andnud mulle palju julgust ja sihikindlust. Väga palju protsesse saab ise algatada ja ise ära teha. Ja isegi kui kohe ei õnnestu, siis vähemalt korra tuleb ikka veel proovida.

Koduse elu peame kindlasti mingil määral ümber korraldama. Minu senine pingeline graafikujärgne töö on asendumas ilmselgelt veelgi nõudlikuma ajaplaneerimisega ja tähendab ka senisest enam kodust eemal olekut. Mul on põhjust uskuda, et tugevad toetajad aitavad ka eesmärke saavutada.