Kiirabis töötavad õed Kätlin Soots ja Jana Reikop jagavad oma kogemusi välismissioonidelt. Avatud mõtlemine ja paindlikkus on mõlema hinnangul see, mis missioonilt saadud kogemustest koju kaasa tuleb.

Millistel missioonidel olete käinud?

Jana: Mina olen käinud kahel lühiajalisel missioonil. Esimene oli Ukrainas, kus tegime koostööd kohaliku Punase Risti esmaabirühmaga Mõkolajivi linnas. See kestis veidi üle kahe kuu. Teine missioon oli Gazas, siis olin Eestist ära poolteist kuud. Mõlemal missioonil käisin Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (ICRC) kaudu. Tegemist on neutraalse ja sõltumatu humanitaarorganisatsiooniga, mis on osa Rahvusvahelise Punase Risti liikumisest ja tegutseb rahvusvaheliste ning siseriiklike relvastatud konfliktide piirkonnas.

Kätlin: Mina olen välisoperatsioonidel osalenud kaitseväelasena. Kaitseväes olen teeninud 17 aastat. 2017. aastal pakuti mulle võimalust osaleda meedikuna Euroopa Liidu välisoperatsioonil Vahemerel, kus teenisin neli kuud kahe laeva peal. Teine missioon oli 2019/2020 Afganistani Islamivabariigis, kus osalesin peaaegu seitse kuud.

Kätlin, milline oli teie roll missioonil ja kuidas sealne töö välja nägi?

Esimesel välisoperatsioonil teenisin kahel Hispaania kuningriigi sõjalaeval, kus mu ülesanne oli olla laevameeskonna meedik koos Hispaania meedikutega. Kui laevale tulid merehädalised või päästetud immigrandid, siis tuli vajadusel ka neile abi osutada.

Afganistanis oli mu ülesanne Eesti kontingendi meditsiiniline toetamine, aga kuna tegu oli rahvusvahelise baasiga, siis tegelik töö oli kõigi baasis teenivate inimeste meditsiiniline abistamine. Olime esmatasandi meditsiinikeskus – kellel oli nohu, kellel köha, kes oli sporti tehes ennast vigastanud. Loomulikult olime valmis ka selleks, kui baasiväliselt peaks midagi juhtuma. Kui kannatanud oleksid jõudnud baasi tagasi, siis oleksime meie olnud nende esimene meditsiiniline kontakt. Õnneks oli rahulik välisoperatsioon ja seda ette ei tulnud.

Jana, kuidas teie töö välja nägi? Kirjeldage palun missiooni igapäevaelu.

Ukrainas tegime koostööd kohalike haiglatega, kus tegelesime näiteks patsientide transpordiga meditsiiniasutuste vahel, samuti inimeste haiglasse toomise ja koju tagasi viimisega. Lisaks aitasime paaril korral vanadekodu kolida ohtlikumast piirkonnast rahulikumasse.

Gazas töötasime rahvusvahelise meedikute seltskonnaga EMT 2 tasemega välihaiglas, mis pakkus meditsiiniabi kohalikele elanikele. Töötasin õena välihaigla EMOs, peamiselt punases, vajadusel ka kollases telgis. See haigla oli tegutsenud juba pikalt ja neil olid olnud väga keerulised ajad. Kui mina läksin, oli olukord natuke rahunenud. Minu igapäevatöö oli kindlustada, et EMOs töö sujuks, vajalikud töövahendid ja ravimid oleksid olemas. Kriitilistes olukordades, kui patsiendid saabusid kiirabiautodega, olid muidugi kõik töötajad tegutsemas nagu EMOs ikka. Kahjuks tuleb vahel leppida sellega, et kõiki patsiente ei ole võimalik päästa, kuigi püüad teha kõik endast oleneva. Oluline on meeskonna omavaheline koostöö, üksteise mõistmine ning haigla varustuse ja võimaluste tundmine.

Kas ohtlikus piirkonnas olles tekib endal ka hirm?

Jana: Konfliktipiirkonnas töötamisel tuleb arvestada, et sõja hääled kuuluvad igapäevaelu juurde. Pead oma peas need hirmud lahti mõtestama, sest oled ju selle riski teadlikult võtnud. Pead tekitama enda jaoks teatud usaldustunde, et suudaksid keskenduda kõige olulisemale – patsientidega tegelemisele.

Mis olid kõige suuremad raskused või ootamatused?

Jana: Konfliktipiirkonnas töötades nägin lisaks haigla patsientidele olukorda kogu piirkonnas. Inimesed on alatoitunud, vanurid ei saa hooldust, ravimeid ei ole. Pikaaegne stress ja ebakindlus jätab jälje kõigile. Kuna piirkonna varustamisega oli probleeme, siis tuli ka meil olla vahest loominguline, näiteks kombineerida ümber sünnituskomplekte, et kõigil oleks vähemalt osagi sellest, mida nad tegelikult vajasid.

Hoolimata sellest, et meie kohalikud töökaaslased elasid telkides ja olid alatoitunud, olid nad hommikul tööle tulles alati rõõmsameelsed ja sõbralikud. Pea igaüks neist oli kaotanud kas kodu või lähedase.

Kätlin: Esimesel missioonil ja esimesel laeval osutus raskeks see, et olin hispaanlaste keskel ainus välismaalane. Võib-olla 10 protsenti hispaanlastest rääkis inglise keelt ja neist ka enamik väga algelisel tasemel. Ehk negatiivne üllatus oli isoleeritus, sest selles 1980ndatel ehitatud fregatis polnud internetti ega kellegagi suhelda. Ka ülesannete täitmine oli keelebarjääri tõttu piiratud, sest meeskonna meedikuna oli vaja rääkida meeskonnaga, mis keeleoskuseta oli aga keeruline. Teine laev oli rahvusvaheline lipulaev, kus keeleoskuse muret polnud.

Afganistanis murdis lõpuks rutiin. Kui seitse kuud teha iga päev ühte ja sama asja, muutub see väga raskeks. Lisaks tõstis poole rotatsiooni pealt pead Covid, mis tol ajal oli tundmatu haigus ning tekitas ka meil seal segadust.

Mis olid teie jaoks kõige olulisemad õppetunnid?

Jana: Ole avatud, paindlik ja mõtle loominguliselt, sest olukorrad muutuvad kiiresti. Kui midagi on puudu, siis mõtle, kas saad selle millegagi asendada või kas saad minna välihaigla töömehe juurde, et küsida temalt puuduoleva vahendi leidmiseks või tekitamiseks abi. Samuti tuleb harjuda erinevate tavade ja kommetega.

Punase Risti missioonil pead olema ise aktiivne. Sinna ei minda tegema lihtsalt tööd, vaid sina pead olema see, kes ideid välja pakub. Kui näed, et kuskil on vajakajäämisi, näiteks tehakse mõnda protseduuri valesti ja sina tead, kuidas see tegelikult peaks käima, siis tuleb endal üks koolitus organiseerida.

Kätlin: Teatud ülesanded, mis mulle anti ja kus ma, pea ees, tundmatusse vette hüppasin, olid tol hetkel väga hirmutavad, kuid tagantjärele mõeldes head kogemused ja õpikohad. Näiteks pidin minema teisele laevale kuulihaavadega kannatanut ära tooma. Ma ei teadnud kannatanust midagi – kas ta on teadvusel, stabiilne, on ta üldse abi saanud ja kas laeval on inimesi, kes räägivad inglise keelt.

Samal ajal käis meie laeva piirkonnas päästeoperatsioon, sest olime tuvastanud mitu abivajavat migrantidega paati. Mulle anti kaasa hispaanlasest parameedik, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, ja Hispaania merejalaväelased, kes sõidutasid mu kiirpaadiga tolle teise laevani. Minu õnn oli, et sellel laeval olid arstid, kes rääkisid nii inglise kui ka hispaania keelt, ja patsient oli stabiilne.

Nõustun, et oluline on olla avatud ja paindlik, sest isoleeritud keskkonnas tuleb olla pikalt koos eri rahvuste ja isiksustega. Kui paar nädalat suudetakse viisakaks jääda ja teistega arvestada, siis kuude kaupa koos olles hakkab pind mõranema ja tuleb välja, millised inimesed päriselt on.

Millest ma igal koolitusel ka Eestis räägin, on kommunikatsioon. Asjad lähevad sageli rappa kehva kommunikatsiooni tõttu ja kriisipiirkonnas on suhtlemine vaat et kõige tähtsam. Ükskõik mis situatsioonis – kiirabimeeskonnas, koolitusi tehes, kodus oma pere keskel olles – kogu aeg on oluline üksteisega rääkida.

Milliseid kultuurierinevusi kogesite?

Jana: Ukrainas oli lihtsam, sest kultuur on lähedasem, seal mõistsin inimesi ja nende muresid paremini. Gazas on aga kultuurierinevused meiega võrreldes üsna suured. Olen küll Eesti Humanitaarinstituudis idamaade kultuuri ja ajalugu õppinud, aga mul endal polnud varem islamimaailmaga kogemust.

Usk on seal inimestele väga oluline. Alguses ütlesin kogemata, et mina ei usu midagi, aga sain kohe aru, et see oli väga vale. Seepärast parandasin end sobival hetkel ja selgitasin, et meil on maausk – usutakse loodusesse, soovaimudesse, näkkidesse ja krattidesse. Kui olin selle välja öelnud, nägin, kuidas töökaaslased ohkasid kergendatult. Nende jaoks oli väga oluline, et inimene millessegi usub.

Töö käib tegelikult üsna sarnaselt, kuigi vahendid ja mõned töötegemise nüansid on teistsugused. Näiteks selles kultuuris mees naist ei puuduta, aga kui seda on vaja teha, siis on lahendused olemas. Näiteks kui EMOs on parajasti ainult meesterahvastest tiim, aga abivajaja on naine, kutsutakse mõni naissoost meedik, kes teeb EKGd või süsti.

Kätlin: Suurim erinevus on meil ilmselt islami kultuuriga. Afganistanis on islamiusk ja kehtivad hoopis teistsugused reeglid. Nendega peab kursis olema ja teistsuguses kultuuriruumis olevat inimest austama. Vahel tuleb mängida diplomaati enne, kui midagi üldse tegema saab hakata. Kohtame ka Eestis järjest rohkem erinevast kultuuriruumist inimesi nii töökaaslaste kui ka patsientide seas.

Samuti oli mul alguses väga raske kohaneda sellega, kui palju aega on hispaanlastel. Eriti meditsiinis on seda keeruline mõista. Näiteks pärast paari-kolme tundi tööd oli pooleteisttunnine võileivapaus. Mul ei olnud selle ajaga midagi teha, sest olime n-ö konservikarbis ja väljas oli 45 kraadi sooja. Ja siis on paus pausi järel. Kui tuli aga päästeoperatsioon, tegime 48 tundi jutti tööd nii, et ei olnud ühtegi pausi. Käisime korraks magamas ja läksime jälle tööle. Seega seal olles oli kas hirmus palju aega või rabelesime pausideta ja teadmata, millal lõpp tuleb.

Kas hoiate sidet piirkonna arengute või kohatud inimestega?

Jana: Kuigi olen üsna halb kontaktide hoidja, on mul nii Ukraina kui ka Gaza meeskonnast säilinud kontakt mõne inimesega. Üks parameedikutest, kellega Ukrainas koos kiirabiautos sõitsime, lõpetas kooli ära ja töötab nüüd arstina. Tema käis mul eelmisel aastal Eestis külas.

Mõtlen sageli kohalike peale Gazas. Seal olid hästi toredad, hästi haritud ja tööalaselt kõrgel tasemel inimesed. Hinge kriibib, kui mõtlen naisterahvastest, kellega tutvusin. Ilmselgelt on neil natuke teine roll selles maailmas. Kes teab, võib-olla satun veel tagasi ja saan teada

Kätlin: Afganistanis vahetus võim ja NATO tõmbas ennast sealt välja. Mõtlen ikka aeg-ajalt, et huvitav, mis on tänaseks saanud hoonetest, kus me elasime ja töötasime. Mõtlen ka kohalike peale, kes baasis olid ja kellega kokku puutusime. Eelkõige just naisterahvaste peale – mis on neist tänaseks saanud ja kas neil on kõik hästi. Seda vastust ei saa ma kunagi.

Mul on nii Vahemere kui ka Afganistani päevilt mõned inimesed, kellega regulaarselt suhtlen. Samuti on olemas kontaktid, kellega vajadusel meditsiinialast koostööd teha.

Kuidas on missiooni kogemused mõjutanud teie tööd Eestis?

Jana: Kuna minu mõlemad missioonid olid kriisipiirkonda, vaatan meie praegust elu teise pilguga. Meil on praegu veidi ebakindel ja ärev aeg ning tahes-tahtmata hakkad tõmbama paralleele, aga mis siis, kui … Olen mõelnud, milles peaksime ennast arendama, mida juurde õppima ja kuidas mina panustada saaksin. 2022. aasta kevadel astusin Kaitseliitu ja panustan oma oskustega laskursanitare ja parameedikuid õpetades. Samuti mõtlen teisiti vahenditele – sul ei pea kõik asjad olemas olema, lahenduse leiab ikka. Kindlasti mõtlen tänu oma kogemustele avatumalt.

Kätlin: Töötame mõlemad kiirabis ja peame meeskonnatööd tegema, patsientidega suhtlema ja teiste inimestega arvestama. Lisaks meeskonnatööle on kriisipiirkonnast tulnud kaasa oskus kriitilistes situatsioonides kiirelt mõelda ja tegutseda. Oli olukordi, kus oli tõesti väga kiire ja tuli võõraste inimestega koostööd teha.

Oluline on ka vigade tunnistamise julgus. Kiputakse ju kiirelt võtma kaitsepositsiooni, aga pärast välisoperatsioonil osalemist julged tunnistada, kui eksisid, jätsid midagi tegemata või oleks saanud teisiti teha.

Kui oled käinud kriisipiirkonnas, siis mõistad, kui hea ja lihtne meil kodus on, ka kiirabitöö.