Üha sagedamini jõuab professionaalne tervishoiuteenus inimese koju. Koduõed on otsekui sild patsiendi ja tervishoiuasutuste vahel, nad aitavad patsiendil toime tulla krooniliste ja ägedate haigustega ning toovad vajaliku õendusteenuse ka nendeni, kel on tervishoiuasutusse liikumine keeruline.

Aina Saarma, koduõde Viimsi, Muuga ja Pirita piirkonnas, meeskonna juht-vastutav õde, vaimse tervise õde, õdede koolitaja, EÕLi volikogu juht, aktiivne kaasarääkija ja tegutseja sotsiaal- ja tervishoiuteemadel kohalikus kogukonnas

Kuidas oled jõudnud koduõenduse valdkonda?

Pärast Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lõpetamist töötasin õena intensiivravi osakonnas, kus olid onkoloogilise haigusega patsiendid. See andis väga hea kogemuse meeskonnatööks ja keerulistes situatsioonides hakkama saamiseks. Pärast laste sündi lõpetasin Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö eriala ja töötasin mõnda aega Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, kus õpetasin tulevasi õdesid.

Ühel hetkel tundsin, et koduõenduses on mul võimalus end tõestada. Ettevõtliku inimesena lõingi ligi 23 aastat tagasi koduõendusettevõtte koos lähedase õega, kellega omal ajal onkoloogia valdkonnas alustasime. Tänaseks on meid Medendis juba 16. Mul on väga truu ja armas meeskond, kutsun neid oma pereks.

Kuidas on koduõenduse valdkond ajas muutunud?

Algselt oli koduõendus eakatele suunatud hooldusteenus. Tervishoid arenes sel ajal tohutu kiirusega, kuid eakate hoolekandele liiga palju tähelepanu ei pööratud. Nii oli võimalik meil, õdedel, vaikselt seda teenust arendada. Näiteks püüdsime teha koostööd lastehaiglaga, et lapsed, kes ei pea olema kogu aeg haiglavoodis, saaksid kasutada koduõendusteenusest. See ei õnnestunud erinevatel põhjustel. Enamasti sai lapsevanem ise vajaliku hooldusega hakkama ja sel juhul ei olnud tervishoiutöötaja abi kodus tarvis. Kõiki protseduure aga kodus teha ei saagi ja sel puhul oli tarvis siiski haiglas olla.

Tänaseks on läinud koduõenduse sihtrühm ja teenuste valik laiemaks ning oleme saanud inimesi aidata kogu elukaare ulatuses. Suurem osa on meil muidugi krooniliste haigustega patsiendid, aga nüüd saame abiks olla ka näiteks luumurdude korral ja siin ei ole vahet, kas inimene on 18- või 60-aastane. Tänu heale koostööle sotsiaalhoolekandega oleme koduõendusteenust pakkunud ka lastele. Peredes, kus vanem ei ole võimeline lapse tervise eest hoolt kandma, on koduõe tugi olnud märgilise tähendusega.

Milline lugu on eredalt meelde jäänud?

Paar aastat tagasi oli mul üks krooniliste haigustega patsient, kelle juures käisin hooldamas troofilisi haavandeid. Kui ma taas ühel päeval tema juurde läksin, ei olnud tema tervislik seisund hea. Mul oli tol päeval kaasas ka praktikant.

Pidasime nõu, kas konsulteerida perearstiga. Samal ajal läks patsient abikaasa toel tualetti, kui ühel hetkel oli kuulda karjatust. Algas elustamine ja me suutsime koos praktikandiga tal hinge sees hoida kuni kiirabi saabumiseni, mis võttis aega ligikaudu pool tundi. See ei olnud lihtne ülesanne. On täiesti uskumatu, et olime visiidile sattunud just siis, kui saime inimest nii olulisel hetkel abistada ja ka abikaasale toeks olla. Samuti on uskumatu, et praktikant just sellele visiidile minuga kaasa sattus ja n-ö päriselu nägi. Ka temale on see juhtum väga hinge läinud, tänaseks on ta minu kolleeg.

Patsiendi abikaasa otsis mind veel hiljem üles, et tänada – sellised hetked ja suur tänutunne on see, mis hinge toidab.

Tegutsed peamiselt Viimsis. Millised on seal töötamise eripärad?

Linna külje all on kõik küll käe-jala juures, aga edasi-tagasi sõitmist on siiski üpris palju, ka liiklus on keerulisem ja kohati aeganõudvam.

See töö eeldab väga head planeerimisoskust ja kõigile see ei sobi. Arvan, et ühtegi tööd ei ole vaja teha hambad ristis. Koduõed peavad olema inimestena ise eluga rahul, et suudaks teisi abistada. Armastan öelda, et koduõendus on suhete looming. Abistada inimest haiglas või tema enda kodus – see on niivõrd erinev.

Kas kogukonna aitamine tekitab missioonitunnet?

Võin julgusega öelda, et tänu heale koostööle vallaga on Viimsi kogukonnas toimunud palju tervishoiualgatusi, millega on mind jutule võetud. Olen aktiivselt kaasa teinud ka kohalikus poliitikas – see on võimalus, kuidas oma eriala kohalikul tasandil arendada.

Olen Viimsi vallas saanud väga palju mõjutada esmatasandi teenuseid ja sotsiaalvaldkonda laiemalt tänu koduõendusele ja koostööle perearstidega. Olen väga tänulik perearstidele, kes on meid aastate jooksul usaldanud.

Viimsi vallal on oma haigla ja hooldekodud ning me käime ka sealsetes hooldekodudes õendusteenust pakkumas. See sai alguse siis, kui Tervisekassa alles lõi hooldekodudesse õendusteenuse võimaluse. Saime niisiis kaasa rääkida ka arenguprotsessis.

Kuidas patsiendid koduõendusteenuseni jõuavad?

Peamiselt perearsti saatekirjaga. On ette tulnud ka seda, et meid on saadetud koju olukorda hindama. Meie ei oska vaadata arsti pilguga, aga oleme otsekui sild patsiendi ja perearsti vahel.

Koduõed on omamoodi tervishoiusaadikud inimeste kodudes. Meie tugevus on see, et enamasti õnnestub meil patsiendiga luua hea ravisuhe. Nõustades ja selgitades suudame panna inimesi tervishoiutöötajaid ja -süsteemi usaldama.

Milliseid keerukusi võib koduõe töös ette tulla?

Koduõe töö eeldab suurt diskreetsust – näeme ju inimeste kodudes igasugu asju. Selles töös võib ette tulla keerulisi olukordi, mis on seotud patsiendi koduste oludega. Koduõde peab patsiendiseaduse nüansse hästi tundma. Kui õde läheb inimese juurde koju, siis ei ole tal õigust sekkuda küsimustesse, mis pole seotud patsiendi raviplaaniga.

Teinekord võivad koduõel tekkida kahtlused, et kodus pole olukord tavapärane, näiteks näeb ta pereliikmel väärkohtlemise tunnuseid või märke sõltuvushäirest. Selleks aga, et kutsuda täiskasvanule abi – teatada politseisse või sotsiaalhoolekandesse –, peab abivajaja ise nõus olema, et talle abi kutsutakse. See on ka üks koduõe ametiülesandeid, viia inimene sinnamaani, et ta oleks nõus abi vastu võtma.

Mina saan rääkida nähtud probleemist oma ravimeeskonnas, dokumenteerida kahtlused ravilukku ja küsida perearstilt, kas ta teab, et tema nimistus oleval inimesel võib olla selline probleem. Proovime üheskoos lahendust leida.

Koduõendus on suhete looming.

Kuidas sa vaimselt toime tuled ja ennast hoiad?

Olen seda teemat õppinud, olen ka vaimse tervise õde. Kui on kindel soov töötada koduõenduses, on oluline pärast kooli lõpetamist töötada ka kusagil mujal, näiteks intensiivravis või kiirabis. See annab väga head teadmised ja oskused. Koduõenduses suhtled patsiendiga silmast silma, tuleb ise otsustada ja teada, millal on vaja abi küsida.

Seega kui on õetööst juba teatud kogemus, ei saa ka professionaalina nii palju haiget ja oskad toime tulla keeruliste olukordadega. Kui olin koduõendusteenusega alles alustanud, siis nutsin mõnikord kodus patja. Aga mida vanemaks saan, seda paremini oskan patsiendi emotsioone juhtida – tal on õigus oma tundeid tunda, aga ma ei võta seda enam nii isiklikult.

Kas koostöös perearstidega on olnud ka kitsaskohti?

Ikka on, aga see on tervishoiusüsteemis universaalne. Ma leian, et kõik suhted on kahepoolsed. Tean, et arste on raske kätte saada, aga kus see kerge on. Peame hoopis oskama väärtustada seda, et meil on lastud teha tööd, mida oskame, ja mitte keskenduma kitsaskohtadele. Igal pool tuleb ette probleeme ja need on koostöös ühise eesmärgi nimel ületatavad.

Mida sooviksid koduõenduses muuta?

Soovin rohkem usku ja usaldust selle töö vastu, mis me inimestega nende kodudes teeme. Teeme seda kõrgel professionaalsel tasemel ja tervishoius on oma koht ka inimlikul suhtlusel. Ei saa öelda, et mis te lähete sinna lobisema. Seda on ka vaja – arstidel ei ole alati aega inimesega piisavalt vestelda ja sealt võivad tekkida probleemid. Inimene on tervik, selleks et keha terveks saaks, peab looma eeldused. Kui selleks on vaja inimesega lihtsalt rääkida, siis miks mitte seda ressurssi ära kasutada.

Oleme kuulnud ka suhtumist, et mis need koduõed ikka teevad, mõõdavad ju ainult vererõhku. Aga kui inimese elus on hetkel väga oluline, et keegi käiks kodus vererõhku mõõtmas, siis seda me teeme. Perearstil võib olla samuti vajadus jälgida, kas vererõhu ravim inimesele sobib, ja selleks on vaja õppinud inimese vaadet. Minu meelest ei tohiks seda alavääristada.

Koduõe töö eeldab väga head planeerimisoskust.

Tegutsed mitmel rindel korraga, kuidas sa kõike jõuad?

Alati ei jõuagi. Aga kõik minu tegevused – õpetaja roll, koduõendusteenuse ettevõtte juhtimine, töö Eesti Õdede Liidus jne, on omavahel sünergias. Kõik, mida ma ette võtan, võtan mõttega. Mida aeg edasi, seda enam olen võtnud aega iseenda jaoks. Olen õppinud enesejuhtimist ja olen oma arengu üle väga uhke. Iseseisev töötamine koduõenduses on mind inimesena ja õena väga palju kujundanud. Tegelen teadlikult esmalt ühe ja siis teise asjaga. Kui väsin ära, siis puhkan. Nooremana tegutsesin rohkem, aga nüüd oskan ka piiri tõmmata ja vajadusel „ei“ öelda.

Näiteks oli mul noorena juhus, kus läksin pool neli öösel patsiendi juurde, kes oli siit ilmast lahkumas. Tütar kartis ja mul oli temaga kokkulepe, et ta võib mulle ükskõik mis kell helistada ja ma lähen talle toeks. Seega olen erandjuhtudel teinud visiite ka õhtuti ja öösiti. Ma ei tundnud, et oleksin sellest läbi põlenud või et see oleks olnud mulle tohutu suureks koormaks olnud.

Sõltub olukorrast, aga praegu ma ilmselt enam nii ei teeks. Seda aga teadlikult, et hoida neid inimesi, kellele pean järgmisel hetkel endast midagi andma. Kui lähen klassi ette või patsiendi juurde, pean olema puhanud. Vastasel juhul ei saa ma endast anda maksimumi.

Kuidas iseloomustad õenduse arengut?

Olen ääretult uhke meie õenduse arengu üle. Õed olid algselt kui robotid – meil ei lastud väga mõelda. Aga me oleme olnud tublid, õppinud ja edenenud. Mul on nii hea meel, et mul on elus olnud võimalus mõjutada seda, milline õendus täna on, tegutsedes Eesti Õdede Liidus, koduõenduses ja Tervisekassa erinevates töögruppides. See on olnud võimas teekond.

Riia Palm, koduõde Võrumaal, külalislektor Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis

Kuidas oled jõudnud tööle koduõenduse valdkonda?

Töötasin Võru kiirabis õena, kui hakkasin märkama, et inimesed on kodudes hädas. Nad ei tea, kuhu vajadusel pöörduda, nad ei saa võib-olla kodust liikuma. Paljudel olid kroonilised haavandid, mida nad sidusid kodus käepäraste vahenditega või sattusid korduvalt haiglasse, kuna polnud võimelised kodus määratud raviskeemi jälgima.

Asendasin pereõde ka Meremäe perearstikeskuses, mis oli hajaasustuspiirkonnas. Sealkandis koduõendusteenust üldse ei pakutud. Koduõendusteenust pakuti 12 aastat tagasi ainult maakonnakeskustes ja suuremates tiheasustuspiirkondades.

Hakkasin uurima võimalusi, tegin koostööd toonase Haigekassaga ning asutasin 12 aastat tagasi oma ettevõtte, kuhu võtsin kampa ka oma minia, kes on samuti õde. Osalesin Eesti Haigekassa korraldatud riigihankes ja sain lepingu kogu Võrumaale teenuse pakkumiseks. Pakume koduõendusteenust ka kahes Võrumaa ja ühes Põlvamaa hooldekodus. Meil on suurepärane meeskond – minuga koos on meil kokku kaheksa õde.

Millised on koduõe ülesanded?

Näiteks haavade ja haavandite sidumised, erinevate stoomide hooldused ja vahetused.

On inimesi, kes peavad võtma väga palju ravimeid ja nad ei ole võimelised nendes orienteeruma. Siis käime näiteks kord nädalas, paneme ravimid ravimikarpi valmis, mõõdame elulised näitajad ja kui on kõrvalekaldeid, võtame ühendust perearstiga.

Tuleb ette ka nõustamisi, näiteks erivajadusega pereliikmetega peredes või dementsussündroomiga eakate juures, et nad tuleksid eluga oma kodus võimalikult kaua toime.

Tuleb ette ka nõustamisi, mida vajavad pered, kus hooldatakse erivajadusega pereliiget või dementsussündroomiga eakat. Eesmärk on toetada perede toimetulekut, et patsiendid saaksid võimalikult kaua oma kodus elada.

Kas põhiliselt on just eakad need, kes koduõe teenust vajavad?

Põhiliselt küll, aga on ka traumajärgseid noori, mul on hetkel ka alla 40-aastaseid patsiente. Kahjuks on olnud ka lapsi. Alati ei olegi vaja füüsilist abi, vaid emotsionaalset tuge, et anda nõu, mis võimalused on ja kuidas hakkama saada. Selline nõustamine on väga oluline ka peredele, kus on erivajadusega pereliikmeid.

Kui sageli ühe inimese juures käite?

Käime nii, nagu perearst on määranud ja vajadust on. On neid, kelle juures käime korra kuus, aga ka neid, kelle juures üle päeva. Käime ka nädalavahetusel ja pühade ajal, kui on vaja. Õnneks on üha rohkem selliseid haavasidemeid, mille toime kestabki kauem ja pole tarvis iga päev siduda.

Kui inimene vajab igapäevast abi, siis ei peaks ta veel haiglast koju saama, selles osas on suureks abiks statsionaarse õendusabi osakond, kus tervishoiuteenus on tagatud ööpäevaringselt. Mul on olnud patsient, kes tuli haiglast ning tema värskelt rajatud stoomi ümbrus ei tahtnud üldse paraneda. Ta vajas sidumist lausa kaks korda päevas. Aga saime selle korda, see on kõige tähtsam. Samas on raske hajaasustuspiirkonnas ühe patsiendi pärast kaugele sõita. Tuleb kaaluda erinevaid variante ja leida parim lahendus.

Inimene peab saama abi olenemata sellest, kus ta elab.

Milline näeb välja koduõe tööpäev?

Tüüpiline päev koosneb visiitidest ja arvutitööst. Meil on programm, kuhu sisestame kõik andmed õenduslukku. Päeva jooksul suhtleme sotsiaaltöötajatega, pere- ja eriarstidega, kes on patsiendi koduõendusteenusele suunanud või on patsient millegi tõttu tema juures regulaarsel jälgimisel.

Samuti kuulub päeva juurde visiitide planeerimine. Kuna vahemaad on pikad, püüan marsruudi sättida võimalikult optimaalse. Meil on teeninduspiirkonnad jagatud erinevate õdede vahel vastavalt sellele, kus õde elab. Õnneks elavadki meie õed eri piirkondades, mis võimaldab sõidukuludelt kokku hoida. Juba mina üksi sõidan kuu jooksul maha umbes 3000 kilomeetrit.

Kuidas inimene koduõendusteenuseni jõuab?

Enamasti suunab perearst, aga suunatakse ka haiglast. Lisaks eriarstidele saavad nüüd koduõendusteenusele suunata ka eriõed.

Kellega ja mis puhkudel koostööd teete?

Kui käime haavandeid sidumas ja need ei taha paraneda, võtame ühendust arstiga, kes patsiendile koduõendusteenuse määras, sest võib-olla on tal vaja minna kirurgi juurde või võtta haavandist analüüsiks külv. Samuti võtame raviarstiga ühendust, kui elulistes näitajates on kõrvalekaldeid, näiteks vererõhk on korduvalt kõrge, tursed püsivad. Sellistel juhtudel me ise otsustada ei saa, kui on vaja ravi muuta.

Kui eakad ei ole võimelised ise retseptide pikendamisega tegelema, siis suhtleme perearstidega ka sel teemal.

Kuidas koostöö sujub?

Perearstikeskused on läinud järjest suuremateks üksusteks ja see teeb ühenduse võtmise aeglasemaks. On juhtunud, et saame telefonitsi kätte sekretäri – räägin oma loo ära ja öeldakse, et nad helistavad tagasi. Mõnikord helistatakse mitu korda tagasi, ikka uus ja uus inimene on toru otsas ning pean mitu korda oma juttu uuesti rääkima. On olnud ka nii, et helistan visiidi ajal, aga tagasi helistatakse alles õhtul või ei helistata üldse. Järgmine päev algab kõik otsast peale.

Kuidas seda lahendada?

Oleme püüdnud kuidagi hakkama saada. Oleme kanged ja järjepidevad. See ongi see, mis meid pinnal hoiab ning patsientidele abi toob.

Milliseid muutusi koduõenduses näha sooviksid?

Teenusepakkujaid on väga palju tiheasustatud aladel ja vähe hajaasustatud aladel. Tiheasustatud aladel on vahemaad väikesed, paljud koduõed saavad oma tööd teha ühistranspordiga ning patsiendid elavad suhteliselt lähestikku. Meil on aga vahemaad kohutavalt pikad.

Tervisekassa on kehtestanud samasuguse tervishoiuteenuse hinna kõikidele üle Eesti olenemata sellest, kus teenust pakutakse. Nii on teenus meile suurema kuluga ja sõltub näiteks kütusehinnast, sest kütusekulu on meil kordades suurem kui linnades.

Ma olen kogu aeg elanud ääremaal ja mul on terve elu olnud missioon, et inimene peab saama abi ükskõik, kus ta elab, kas Vene või Läti piiri ääres. Ta vajab abi täpselt samamoodi nagu Tallinna või Tartu kesklinnas elav inimene. Teenus peab olema kättesaadav igal pool Eestis.

Olen kuus aastat olnud terviseõenduse seltsingu juhatuses ja meil on käsil sõidukompensatsiooni teema. Meil võiks olla nii, nagu oli kunagi perearstidel, et vastavalt sellele, kui kaugel ta maakonnakeskusest asub, arvestatakse ka tasu. Sõidu kompensatsioon on praegu väga väike. Juurde on tulnud ka automaks ja registreerimistasu, aga auto on meil hädapärane töövahend, ilma autota ei saa me kuhugi.

Millised on koduõendustöö väljakutsed hajaasustatud piirkonnas?

Juurdepääs, teede olukord on raske eriti talvel.

Samuti on probleeme ravimite kättesaadavusega. Mõnikord on nii, et inimestel ei ole ravimeid. Neil pole olnud kedagi, kes oleks arsti väljakirjutatud haavasalvi toonud. Siis ei saa ma ka vajalikke protseduure teha. Seega mõnikord olen võtnud ka selle kohustuse, et käin enne visiiti apteegist läbi. See ei ole otseselt meie tööülesanne, aga ma ei saa ilma vahenditeta patsiendi juures midagi teha. Inimesed elavad keskustest kaugel ja nad ei suuda enam ka bussidega liigelda. Olen kõike teinud, ka puid vajadusel tuppa toonud, sest ma ei saa inimest hätta jätta. Vahest on tal kodus nii külm, et ei saa jopetki seljast võtta.

Kas maapiirkonnas töötamisel on veel eripärasid?

Maal elavatel inimestel on sageli koerad ja selleks, et me peremehe või perenaise juurde pääseksime, peame koeraga hästi läbi saama. Ma ei saa eeldada, et eakas suudab koera enne minu tulekut kinni panna. Niisiis on mul autos alati pakk koeramaiustega, mida neile pakkuda. Mõned patsiendid ütlevad, et mul kulub terve kuupalk koeratoidu peale. Koerad on aga minu lemmikud ja ma ei saa midagi parata. Nad juba ootavad mind, sest teavad, et võtan neile alati maiuse kaasa.

Mõnikord ütlen naljatades, et ega ma sinu pärast ei tulnud, rohkem ikka koera pärast. Mul on endal ka koer ja mõnikord võtan ta sõitudele kaasa. Ma juba tean, kuhu võin ta visiidile kaasa võtta ja millal jääb ta autosse. Eakad on väga rõõmsad, kui mul on koer kaasas, see teeb nende päeva kohe helgemaks. Paljud soovivad, et koera isegi nende juurde jätaksin.

Kuidas enda vaimset tervist hoiad?

Käin palju teatris ja kontsertidel. Oma kollektiiviga käime aastas korra Emajõel laevareisil.

Olen oma töötajatele ja patsientidele öelnud, et olen alati kättesaadav ja mulle võib alati helistada, ainult mitte öösiti. Nad ei ole seda kuritarvitanud. Ma arvan, et minu töötajatele on oluline, et olen kättesaadav ja neile toeks. Olen alati valmis neid asendama, kui neil on vaja kusagil käia. Tunnen, et olen iseloomult selline inimene, kes ei põleta ennast läbi, ma oskan ennast hoida.

Jääb sulle ikka vaba aega ka?

Jah ja mulle meeldib minu töö. Ma ei saa midagi parata, et mulle see töö nii väga meeldib. Mul on ümberringi nii toredad inimesed. Mõni üksik patsient on muidugi viril ka, aga saan nendega hästi hakkama. On arusaadav, et kui sinu koju tuleb võõras inimene, oled veidi eemalehoidev, kuid ajaga lähevad suhted soojemaks. Kannatlikkus ja empaatia on see, mis viib sihile.

Miks sulle see töö nii väga meeldib?

Mulle meeldib, et olen olemas nende inimeste jaoks, kes elavad kaugetes piirkondades. Mulle on hästi palju öeldud, et kuidas ma küll nii kaugele tulen – istun autorooli ja täpselt nii tulengi. Nad on ääretult tänulikud – eakad on selle aja inimesed, kes ei ole nii-öelda tasuta midagi saanud. Kui nad kuulevad, et ei pea midagi maksma ja Tervisekassa tasub selle eest, on nad tohutult tänulikud. Nende tänulikkus on see, mis mu hinge hästi palju toidab.