Erakorralises meditsiinis on kiire otsustusvõime, oskus jääda rahulikuks ja laialdased teadmised võtmetähtsusega. Kõrvutame kahe õe – EMOs töötava Viivi Lepiku ja kiirabis töötava Anne Hämäläineni mõtteid ja kogemusi tööelust.

Viivi Lepik, õde Pärnu Haigla EMOs

Kuidas jõudsid õe elukutseni?

Minu isa on nooruses lühikest aega olnud kiirabiauto juht ja tädi on aastakümneid töötanud ülemõena Märjamaa haiglas. Eks need lapsepõlves kuuldud jutud, veidrad sõnad, nagu sapipõis ja kõhunääre, ning maal vanaema-vanaisa juures olnud arstirohu lõhn mind köitsid. Eriti põnevad tundusid väikese lapse jaoks paberisse pakendatud pulbrid, mida vanaema igal õhtul oma haiguse tõttu võtma pidi. Mäletan ka uhkete piltidega anatoomiaatlasi, mida salaja maal vanavanemate juures uudistasin.

Nii läksingi pärast kaheksandat klassi õppima Tallinna Meditsiinikooli. Tollal oli õpe kolm aastat ja seejärel läksin tööle Pärnu Haiglasse, kus töötan tänaseni. Järgmisel aastal täitub 40 aastat tööstaaži.

Milline on õe töö EMOs?

Väga mitmekesine. Patsiendi saabudes tuleb välja selgitada tema probleem, mõõta elulised näitajad, võtta vajadusel analüüsid, määrata esmased uuringud ning alustada ravi ja valuvaigistitega tihti enne, kui arst patsienti näeb. Tööülesannete hulka kuulub veel arsti korralduste täitmine ja omastega suhtlemine. Tihti on vaja tegeleda sotsiaalsete probleemidega, näiteks kuidas kiirabiga toodud patsient koju või hooldekodusse tagasi saab.

Kuidas on sinu töö ajas muutunud?

Muutunud on nii palju, et kui tol ajal töötanud õde teeks neljakümneaastase ajahüppe, siis ei oskaks ta peaaegu enam midagi teha. Alustasin tööd 1986. aastal, kui Pärnus oli kaks haiglat – ühes oli kirurgia, ortopeedia ja sünnitusosakond ning teises majas olid siseprofiiliga haiged ja lasteosakond. Mind tõmbas algusest peale kirurgiasse ning sattusin tööle nn vana haigla vastuvõtuosakonda.

1980ndate lõpus said inimesed väga paljude terviseprobleemide puhul abi polikliinikust. Inimene läks sinna väiksema traumaga kohale, tehti röntgenpilt, traumatoloog vaatas üle ja pandi kips peale. Ei olnud vaja vastuvõtule aega ette broneerida, oodati elavas järjekorras ja kõik probleemid said lahendatud.

Haiglasse pöörduti tõsiste murdude, haavade ja ägeda kõhuvaluga. Tollal ei olnud EMOsid, vaid oli haigla vastuvõtutuba, kus tehti esmane läbivaatus, vajadusel õmmeldi, pandi kipsi või suunati osakonda. Juhul kui öösel oli vaja teha vereanalüüsi, kutsuti laborant kodust välja.

Haigla vastuvõtuosakonnas päevasel ajal arsti ei olnud, see andis tohutu kogemuse ja pagasi ise hakkama saada, näiteks õmblemine oli igapäevane. Kui keegi tuli tõsisema probleemiga, otsis õde maja pealt mõnda vaba tohtrit. Õhtusel või öisel ajal juhtus ka nii, et valves olev arst pidi appi minema operatsioonile ja vastuvõtutoas oli õde üksinda. Kui tuli patsient, tegi õde nii palju ise ära, kui sai ja oskas. Mõnikord näitas õde operatsioonitoas arstile röntgenpilti ja küsis, mida sellise mure puhul teha.

Kuskil 1990ndatel nimetati haiglas asunud vastuvõtuosakonnad EMOdeks. Sellest ajast alates oli valves juba kaks arsti – üks vastuvõtutoas ja teine maja peal oma osakonnas, nii et tema poole sai vajadusel pöörduda. Praegu on EMOs korraga valves kaks arsti, kellest üks tegeleb traumade ja kirurgiliste haigetega ja teine sisehaigustega. Lisaks on haiglas valves lastearst ja naistehaiguste arst.

Milline on sinu tööaeg?

Kuni 2022. aasta lõpuni tegin kogu aeg ööpäevaringseid valveid. Olen kõik need aastad töötanud õena algul haigla vastuvõtu toas ja seejärel EMOs, kus tegelesin traumade ja kirurgiliste haigetega. Kui ühel hetkel hommikul autoga koju sõites tohutust väsimusest ohtlikud olukorrad tekkisid, siis tundsin, et aitab – ei saa riskida enda ja teiste eludega. Alates 1. jaanuarist 2023 töötan triaažis ja olen selle valikuga väga rahul. Mul on nüüd 12-tunnised tööpäevad, lähen õhtul koju ja saan oma voodis magada. See on minu jaoks väga suur asi.

Mulle meeldib, et väikeses triaažitoas on inimesega suhtlus lähedasem ja see annab paremini võimaluse teda mõista. Kui on rohkem aega, jõuame vestelda paljudest asjadest ning koos naerda ja nutta. Sageli kui tajun, et inimene midagi väga kardab, näiteks veenist vere võtmist, või on väga mures edasise pärast, aitab mõtte eemale juhtimine. Siis kuulebki imelisi, aga ka väga keerulisi ja kurbi lugusid. Kui inimene ütleb lühikese triaažitoas oldud aja jooksul, et tal hakkas juba palju parem, või kui ta tuleb enne kojuminekut eraldi tänama, siis tunnen, et teen õiget asja.

Kuidas nii pikalt ööpäevaste valvetega toime tulid?

Ööpäevane tööaeg võtab tõesti väga palju energiat ja jõudu ära. Kuna elan aga töölt 30 km kaugusel, siis rohkem vabu päevi ja vähem sõitmist hoidsid mind sellise graafiku juures nii pikalt. Pärast pikka valvet olin järgmine päev täiesti n-ö zombi ega suutnud kodus midagi teha. Ka teiseks päevaks ei puhanud alati välja, pigem teise päeva lõunaks. Praegu jõuan tööpäeva lõpus mida iganes veel teha – süüa teha ja natuke koristada.

Muidugi ei olnud kõik valved rasked, oli ka kergemaid, kui öö jooksul kedagi ei käinud, aga seda juhtus viimastel aastatel järjest vähem. Ei mõju just motiveerivalt, kui inimene otsustab öösel kell 4 tulla nohuga või selleks, et näidata kolm nädalat tagasi välja väänatud jalga.

Mis sind selle töö juures paelub?

EMO eesmärk on teenindada tõsises seisundis inimesi, kes vajavad abi kohe. Tõeliselt hea tunne on, kui olen saanud neid inimesi aidata.

EMOs ei ole kunagi kahte ühesugust päeva. Iga päev on täis üllatusi ja see teeb töö huvitavaks. Kui telefon heliseb, ei tea kunagi, kas tuleb nn punane trauma või tahab keegi vaid nõu küsida. Tavaliselt helistab kiirabi ette, kui tulemas on raskes seisus patsient. Mõnikord tuleb korraga mitu raskes seisundis patsienti ja osakonnas tundub olevat kaos, sest kõigiga on vaja nüüd ja kohe tegeleda, aga käsi ei jätku. Kui siis kõik lõpuks tehtud saab, annab see ikka tükiks ajaks väga hea emotsiooni.

Olen kohtunud väga põnevate elukutsete ja elusaatusega inimestega. Nad jõuavad sageli oma elust palju rääkida, vahel on lihtsalt aega neid kuulata. Mind liigutavad ikka ja jälle lood inimestest, kes on põdenud raskeid haigusi ja suutnud kõigele vaatamata jääda rõõmsaks, heatahtlikuks ja tegusaks. Nad oskavad oma haigustest rääkides isegi nalja visata. On tõeliselt armas näha, kuidas lapselaps toob haiglasse oma vanavanema ja kuidas ta tõesti hoolib ja muretseb – seda ei juhtugi nii sageli, kui võiks arvata; või kuidas naaber või lihtsalt tuttav toob meile üksikuks jäänud vanuri, kellest omaksed ei taha midagi teada.

Mis on kõige suuremad väljakutsed?

Igapäevane enesetäiendamine ja õppimine. Kui ma nn traumaõena töötades pidin teadma vaid oma valdkonnast, siis nüüd triaažis tuleb kokku puutuda kõikide muredega alates rasedatest ja vastsündinutest kuni kõrge eaga kaasnevate haigusteni. Vaatamata pikale kogemusele saan iga päev teada midagi uut kas harvikhaigustest või inimestega juhtuvatest õnnetustest.

Millist arengut soovid selles valdkonnas näha?

Kindlasti sooviks, et personal oleks suurem, sest töökäsi ei jätku. Eriti keeruline on siis, kui linnas toimuvad suured üritused või on pikad pühad. Inimestel on palju aega ja siis juhtub ka rohkem, aga töötajaid juurde võtta ei ole ja tuleb hakkama saama sama personali hulgaga nagu tavalistel päevadel.

Vaatamata sellele, et ravimeetodid ja uuringud on ajas läinud kiiremaks ja täpsemaks, on tööd juurde tulnud. Inimesed ootavad vahel tunde, et oma tulemusi kätte saada, sest tihti tehakse ühe vastuvõtu jooksul mitu uuringut ja vastuste saamine võtab aega. Vahel on vaja kutsuda mitut konsultanti ja inimesi uuritakse põhjalikumalt kui eelmistel aastakümnetel, ka see pikendab EMOs olemise aega.

Rahvas on ka kuidagi rohkem EMO usku pöördunud – eelistatakse pigem tulla meie juurde kui minna perearsti juurde. Ilmselt seetõttu, et EMOs saab kohe uuringute vastused kätte ja teada, mis tervisega lahti on.

Kuidas toetab töökeskkond pingeliste olukordadega hakkamasaamist?

Meeskonnatöö on väga tugev, oleme nagu üks perekond. Kui on keeruline olukord või midagi juhtub, aitab kõige paremini rääkimine ja kallistamine. Kui saad teistega oma murest rääkida, hakkab kergem ja leiame koos lahenduse. Meil on olnud ühiseid üritusi ja käime koos väljasõitudel. Tänu sellele saame omavahel jagada nii rõõme kui ka kõike läbielatut. Väga palju aitab ka must huumor.

Meie osakonnal on väga vedanud oma vanemõe Marega. Ta on meile nagu tõeline ema. Teist sellist inimest ei ole. Kui on mingi probleem, mõte või küsimus, võib alati tema juurde minna. Me oleme tema üle väga uhked ja õnnelikud.

Kuidas end emotsionaalselt hoiad?

Minu kirg on aed ja taimed – need viivad mul töömõtted peast. Õppisin töö kõrvalt Räpina aianduskoolis maastikuehitajaks ja peale seda hakkasin 2007. aastal oma aeda rajama. Rahva huvi läks nii suureks, et sellest kasvas välja oma ettevõtlus.

Tänaseks on mul Eesti suurim erakollektsioonaed, võib-olla ka Baltimaade suurim, kes seda teab täpselt. Mul on kolmel hektaril üle 10 000 taime – aiakülastajaid on käinud üle maailma ning suhtlen väga palju teiste endasugustega üle Euroopa.

Kuidas sa seda kõike õe töö kõrvalt jõuad?

Olen sellesse nn haigusesse nakatanud ka oma pere. Üksi seda ei teeks, aga teen koos abikaasa ja pojaga, tütar elab eraldi. Lisaks on mul hea tööandja, kes võimaldab mul suvel, kui aias on kõige kiirem aeg, töötada väiksema koormusega.

Meil on kõigil EMOs oma hobi või tegevus, mis meid vabal ajal köidab. Kes teeb sporti, kes on kaitseliidus, kes reisib, kes käib sageli kontserdil ja teatris. See töö lihtsalt nõuab ka muu alaga tegelemist, et vaimse pingega hakkama saada.

Anne Hämäläinen, õde Tartu Kiirabis

Kuidas jõudsid õe elukutseni?

Pärast keskkooli lõppu olin suures segaduses, sest ei teadnud, mida edasi õppida. Kaalusin lisaks tervishoiule ka lasteaiakasvataja eriala, aga otsustasin siiski proovida Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja sain sisse. Alates 2007. aastast olen õena töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis kardiointensiivravi osakonnas, kus minu töö on tegeleda kiirabiga haiglasse toodud erakorraliste patsientidega.

Kiirabisse jõudsin tööle 2023. oktoobris seoses magistriõpingutega Tartu Tervishoiukõrgkoolis. Mul oli õppe raames vaja teha brigaadijuhi õppepraktika ja valisin teadlikult kohaks Tartu Kiirabi, sest mul on alati olnud väike huvi kiirabitöö vastu. Mõtlesin, et see on hea võimalus saada kiirabitööst aimu ja kui hakkab meeldima, siis äkki õnnestub ka sinna tööle saada. Praegu töötan kiirabis poole kohaga ja lisaks veidi suurema koormusega TÜ Kliinikumis kardiointensiivraviosakonnas.

Milline on õe töö kiirabis?

Minu jaoks on kiirabitöö ääretult põnev – töötame kolmeliikmelises meeskonnas brigaadis, kuhu kuuluvad arst- või õde-brigaadijuht, teine liige õde ning autojuht-kiirabitehnik. Mina töötangi brigaadis teise liikmena.

Kiirabitöö nõuab kiiret reageerimist, kiiret otsustusvõimet ja suurt teadmistepagasit. Haiglas südameosakonnas töötades on mul kindla profiiliga haiged, kuid kiirabisse tööle tulles oli mul vaja olulisel määral teadmisi täiendada. Siin on vaja teada kõigest natuke ja rohkemgi, sest patsiendid, olukorrad ja juhtumid on väga erinevad.

Peamised ülesanded kiirabis on patsiendi hindamine, ülevaatamine, esmaabi andmine, erinevate protseduuride läbiviimine, näiteks EKG tegemine, kanüüli panek, ravimite manustamine ja patsientide transport. Brigaadijuhi ülesandeks on ka dokumentatsioon.

Kiirabitöö juurde kuulub ka emotsioonidega hakkama saamine – tihtipeale on patsiendid või nende lähedased ärevad ja siis on vaja oskust sellega toime tulla.

Mis sind motiveerib ja suurt põnevust pakub?

Patsientide elu päästmine – võimalus ja soov aidata. Samuti meeldivad mulle väljakutseid pakkuvad olukorrad ja enese proovilepanek. Kui meil on kriitilised ja kiired juhtmid, on oluline oskus jääda rahulikuks ja teha oma tööd. Kõik visiidid on erinevad ja igast olukorrast on alati midagi õppida.

Soovitan tervishoiutöötajatel väga kasvõi korra elus kiirabitöö ära proovida. Siit saadav teadmiste pagas on meeletu, nii palju on õppida. See on ääretult põnev ja annab väga hea kogemuse.

Mind köidab pidev õppimine, enda täiendamine ja oskuste lihvimine. Võib-olla ühel päeval saab ka minust õde-brigaadijuht.

Millised on kõige suuremad väljakutsed?

Neid on palju – kiirabitöö nõuab kiirust, täpsust ja paindlikkust. Kindlasti on väljakutse inimeste aitamine, nende elude päästmine. Tähtis on kiire otsustusvõime ja suutlikkus kiires olukorras säilitada kainet mõistust. Teise liikmena on mul veidi kergem, sest saan korraldused arst- või õde-brigaadijuhilt.

Me peame kohanema ettearvamatustega, peame olema valmis töötama muutuvates tingimustes. Keskkonnad on väga erinevad, kus patsiendiga töötada tuleb – spordisaalis, põllu peal, metsas, kitsas vannitoas, kus iganes.

Kindlasti on oluline oskus emotsionaalselt vastu pidada – kuidas rasketes olukordades toime tulla ja hakkama saada. Seetõttu koolitame ja täiendame pidevalt nii ennast kui ka meeskonda. Meeskonnatöö on väga oluline ja oskuste lihvimine käib kogu aeg.

Kõik visiidid muidugi keerulised ei ole ja osa muresid saaks lahendada ka perearst. Võtame aga igat sõitu täie tõsidusega ning eks raskemad olukorrad ole need, mis rohkem meelde jäävad. Mõnikord on väljakutse tulla toime pere ja lähedastega, kes on juhtunust šokeeritud. Või hoopiski selgitada ärevale patsiendile, et haiglasse minna ei ole vaja ja kõik on hästi.

Kuidas tuled toime pingeliste olukordadega?

Oleme korralikult ette valmistatud igaks juhtumiks, meil on pidevalt koolitused. Meeskonnas on igaühel oma roll – kui igaüks teab, mida teha, ja kui antakse selged korraldused, on töö sujuv ja pingelisi olukordi ei pruugigi tekkida.

Lisaks kolleegide toele, selgele rollijaotusele ja korralikule ettevalmistusele tean, et mul on olemas tänapäevased vahendid ja seadmed, et patsienti abistada. See rahustab. Meil on olemas esmaabi andmiseks esmased ravimid, samuti näiteks saan vajadusel manustada hapnikku, olemas on kõik elustamisvahendid jne.

Vaimselt on oluline mitte võtta hinge kõike, mida sulle öeldakse. Tuleb keskenduda sellele, et teen oma tööd, teen seda hästi ja täidan korraldusi, siis vaimselt ei murdu. Kui kõike hinge võtta, on raske seda tööd teha. Olen tervishoius töötanud pikalt ja näinud päris palju. Ma tean, et alati ei lõpe kõik hästi, aga mõte, et tegin kõik endast oleneva, aitab säilitada rahu ja öösel magada.

Kuidas suudad jätta töömõtted tööle ja neid mitte koju kaasa võtta?

Alati pole nii, et päev otsa sõidame, kutsete vahel on suuremad või väiksemad pausid. Siis saame veidi puhata ja omavahel vestelda, nalja teha ja rääkida kutsetest, see hoiab värskena.

Meil on toetav õhkkond ja küsime tihti kolleegidelt, et kuidas nad ennast tunnevad ja kas nad tahavad juhtunust rääkida. Kui on olnud väga rasked kutsed, siis kutsub kiirabi välijuht kogu brigaadi kokku ja räägime juhtunust. Ta küsib, kuidas me end tunneme, kuidas hakkama saime, kas oleksime saanud midagi teisiti või paremini teha, mis läks hästi ja mis halvasti. Leian, et kui asjad saab läbi rääkida, siis ei jää need painama.

Kuna õpime ja koolitame end palju, ei pea kõhklema või end milleski süüdi tundma. Ma usaldan oma oskusi ja tean, et andsin endast kõik.

Millistest põhimõtetest oma töös lähtud?

Üks ja kindel põhimõte, mis kehtib nii haiglas kui ka kiirabis töötades: käitu patsiendiga nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks. Pane end mõttes alati patsiendi olukorda.

Kuidas tööst puhkad?

Kuna töötan palju, siis vabal päeval püüan kõigepealt end välja magada, kui võimalus antakse. Seejärel veedan aega oma perega, pere on mulle väga südamelähedane. Minu lapsed mängivad jalgpalli ja elukaaslane korvpalli, seega veedan tihti aega nende võistlusi vaadates.

Kuna mul on sportlik perekond ja eeskuju olemas, siis püüan ka ise sporti teha. Kõige rohkem meeldib mulle jooksmas käia. Talvel jääb see muidugi unarusse, aga kevad-suvisel ajal käin küll sageli.

Kuidas säilitad töö ja pereelu tasakaalu?

Mul on hästi läinud, sest elukaaslane tegeleb päris palju lastega ja võimaldab mul tööl käia rohkem, kui võiks. Minu töökoormus on natukene suurem tavapärasest, aga minu pereliikmed on sellega arvestanud ja seetõttu veedangi kõik vabad hetked nendega koos.