Aasta õde Katti Kõrve töötab Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloogiakeskuses õendusjuhina juba 40 aastat. Teda on alati juhtinud soov areneda ja saada paremaks ning teha asju, mis on tähendusrikkad nii patsiendile kui ka kolleegile.

Kuidas jõudsid õendusse?

Teismelisena teadsin, et minust saab geoloog või arheoloog. Kui käisin aga pimesoolelõikusel, jälgisin õdede tööd – see oli huvitav, tundus tähtis ja väljakutseid täis töö.

Kuidas jõudsid tööle Ida-Tallinna Keskhaiglasse?

Alustasin 1979. aastal õpingute kõrvalt, alguses olin hooldaja ja seejärel õde. Pärast kooli lõppu suunati mind tööle Mustamäe polikliinikusse, kuid 1985. aastal pärast laste sündi läksin tagasi ITKsse, kus töötasin kardioloogiaosakonnas. 1997. aastal loodi reumatoloogiaosakond ning mul oli võimalus saada õendusjuhiks. Teen seda tööd tänaseni.

Millised on sinu tööpäevad?

Pidev vajaduspõhine organiseerimine ja inimestega suhtlemine. Põhirõhk on õdede erialase töö valdkonnapõhise arenguga seonduvad tegevused.

Rutiinseid kohustusi on muidugi ka. Hoolitsen selle eest, et kõik toimiks, et patsiendid saaksid ravimid, et õed ja hooldajad oleksid olemas.

Mis on sind selle töö juures nii pikalt hoidnud?

Püsiv, toetav, professionaalne ja arenev meeskond. Kolleegide toetus ja omavaheline läbisaamine on minu jaoks väga oluline.

Tervishoid areneb kiirelt ja sellega ühes muutuvad ka töötajate ootused. Mulle on oluline, et ma ise ja ka meie meeskond areneks. Mulle meeldib tunne, et midagi on paremaks läinud. Muutustega tuleb aga arvestada, et inimesed väga ei armasta teiste välja mõeldud asju. Kui aga muudatus on sündinud aruteludes ja koostöös, on kergem, sest inimesed teavad, kuidas ja miks otsuseni jõuti. Seega tuleb inimesi pidevalt kaasata, nii mõistetakse paremini konkreetse muutuse vajadust ning jaguneb ka koormus ja vastutus.

Pean oluliseks töötajate motiveerimist, et oleks soovi jätkata ja areneda. Inimene areneb siis, kui ta ise tahab, mitte siis, kui keegi arvab, et ta võiks seda teha.

Milliseid muudatusi oled ellu viinud?

Kui tavapäraselt töötab õde ainult statsionaarses osakonnas või ambulatoorses osas, siis tõenäoliselt tekib olukord, kus ei olda ka keskusesiseselt üksteise tööga väga kursis. Meil aga pole ammu sellist lähenemist, selle asemel suur osa õdesid roteeruvad. Selles on palju positiivset: muu hulgas kaob ära see kergelt tekkiv tunne, et siin, kus mina olen, on kõige raskem. Eri kohtades töötades on näha, et igal tööpostil on omad väljakutsed.

Sellest võidavad ka patsiendid. Meil on reumaatilised haiged, kes mõnikord on haiglas, kuid vahel käivad päevaravil ja vastuvõttudel. Kui õde töötab mitmes kohas, annab see talle patsiendist tervikvaate, sest nii teab ta paremini kogu patsiendi raviteekonda.

Rotatsioon tagab ka pideva arengu, sest eri rollides on erinevad koolitusvõimalused ja nii saab õe silmaring laiem.

Tööajakavasid saab ka teha väga erinevalt, vahetused ei pea olema 8, 12 või 24 tundi. Oleme teinud ka nii, et üle 12-tunnine vahetus ei alga mitte kell 8 hommikul ega kesta 24 tundi, vaid algus on kell16 pärastlõunal. Nii saab inimene rahulikult ärgata, omi toimetusi teha ja siis tööle tulla. Vahetuse pikkus sel juhul 16 tundi ja paljud kolleegid on hakanud seda eelistama. See tähendab muidugi rohkem päevaseid vahetusi, aga neile, kes töötavad väikeste laste või kooli kõrvalt, sobibki teha lühemaid päevi.

Üks hea muudatus on ka see, et jalaravikabinetis töötavad õed käivad sellest aastast korra nädalas ka haiglas ja vaatavad patsientide jalad üle. Neil õdedel on vastuvõtuajad alati täis ja patsiendil on keeruline vastuvõtule tulla. Haiglasse tulevad sageli inimesed, kellel on liikumispiirangud ja kes ei pääseks võib-olla kunagi jalaravikabinetti. Kui patsientide jalad on korrast ära, võib sellest tulla järgmine probleem, sest reumaatilistel haigetel on väga suur infektsioonirisk. Meil käib patsiente üle Eesti ja kui inimene juba meie juures on, soovime maksimaalselt seda võimalust ära kasutada, et teda parimal võimalikul viisil aidata.

Kuidas oma meeskonda motiveerid?

Motiveerimine algab sellest, et püüan inimesi tundma õppida ja neid mõista, et aru saada, mis kellelegi võiks sobida ja mis kindlasti ei sobi.

Inimestele tuleb alati öelda, kui nad midagi hästi teevad. Me justkui teame, et kiitus on oluline, kuid seda võiks rohkem olla. Niisama sisutult või võltsilt üle kiita ei ole mõtet, see ei mõju usutavalt ega too kellelegi rõõmu. Kui aga midagi on õnnestunud, siis seda tasub küll öelda.

Üksteise töö rõõmude ja murekohtade vastu huvi näitamisel püüan olla teistele eeskujuks. Tavaks on saanud ka praktikantidelt regulaarselt küsida nende tegemiste kohta, et nad tunneksid ennast olulistena ja hoitutena.

Mõnikord on vaja rääkida ka ebameeldivatel teemadel, kuid seda saab enamjaolt teha nii, et kellegi eneseväärikus ei saa riivata.

Olen pikka aega olnud töökeskkonna nõukogu liige, kunagi ka volinik. On olnud palju olukordi, kus keegi lööb rusikaga lauale ega mõtle, kuidas ta teise inimesega räägib, häält tõstes ja solvates. See on täiesti vastuvõetamatu ja tuleb läbi töökeskkonna tagasi. Nii tekibki ebameeldiv tööõhkkond – kes on vihane, kade, solvatud jne. Kõik taandub suhetele – see, kuidas omavahel suheldakse, mõjutab seda, kas inimene tahab hommikuti tööle tulla või mitte.

Kuidas sa ennast motiveerid?

Motiveerin end sellega, et püüan oma tegemisi hoida huvitavate ja mitmekesistena, rutiini ma pikalt välja ei kannata, muutun rahulolematuks. Olen käinud töö kõrvalt koolis õppimas. Aastaid tagasi õppisin ka Lääne-Tallinna Keskhaigla vahendatud ja Soome organiseeritud supervisiooni töönõustamist. See oli erakordselt huvitav ja kõiki neid oskusi saan siiani oma töös rakendada. Meil on hästi toimiv Eesti Reumaliit, kus saan suhelda reumahaigetega hoopis teisel tasandil, osaleda projektides ja teha koolitusi. Oleme loonud Reumatoloogia Tervisespetsialistide Seltsi (RTS), et ka ennast valdkonna arenguga kursis hoida ning tegutseda jätkusuutliku ja püsiva arengu nimel. Kui tuli Kliinilise Õenduse Seltsinguga liitumise pakkumine Eesti Õdede Liidult, siis võtsin selle heal meelel vastu.

Haiglas töötades töögruppidest ja eri laadi tegevustest puudust ei tule, näiteks olen palju aastaid olnud uurimistööde komisjoni liige. Sellega kaasneb küll palju lisatööd, aga seal on meeldiv meeskond ja saan ka ise uusi teadmisi juurde ja juba omandatud teadmiste taset hoida. Kui ühel hetkel on korraga kõike liiga palju, on raske, aga kui midagi valmis saab, on nii hea meel.

Mind motiveerib tunne, et mind on vaja. Samuti see, kui toimub mingi areng ja see õnnestub. Kui suhted kollektiiviga on head. Kui olen mõni päev ära ja kõik toimib – see teeb suurt rõõmu. Motiveerib ka töökoht ise, sest meil on väga head võimalused koolitusteks: meil on koolitusfondid ja võimalus, et kui teisi koolitad, saad ise koolituspunkte, mille eest saab taas end täiendada. Tunnen, kuidas töökoht õppimis- ja arenguvõimalusi toetab.

Kuidas sa töö ja eraelu vahel tasakaalu hoiad?

Tööd teen töö juures ja koju seda kaasa ei võta. See oskus on tulnud kogemustega ja viimasel ajal on seda reeglit tulnud väga harva rikkuda. Tööl tuleb osata oma tegevusi prioritiseerida: millega on kõige kiirem, mis peab täna valmis saama ja mida on võimalik teha mõni teine päev. Asju pidevalt edasi lükata ei ole hea tunne, aga samas ei juhtu midagi, kui mõni mitte ajakriitiline asi saab tehtud alles mõne aja pärast.

Armastan loodust ja oma lähedasi. Perekond on küll see, kus peaks kõik hästi olema. Siis on vaimne tervis korras ja kõigega on kergem toime tulla.

Millega sa oma õhtuid ja nädalavahetusi sisustad?

Mulle meeldib aias toimetada, selle jaoks võiks alati rohkem aega olla. Söödavaid asju ma eriti ei kasvata, aga lilli küll. Maasikad ja õuetomatid on ka, aga kasvuhoonet mitte, sest tahan olla liikuv, kasvuhoone nõuab igapäevast hoolt.

Puhkuse ajal veedan suurema osa ajast metsas, seal on igavesti tore ja nii vaikne. Meri, ujumine ja jalgrattasõit meeldivad mulle ka. Rattaga võiksin sagedamini sõita, see jääb pahatihti väsimuse või ilma taha.

Nädalavahetuseti on meil sageli perekondlikud sündmused. Mul on kolm last ja kuus lapselast. Venna perega oleme samuti väga lähedased, seega sünnipäevanädalavahetusi on palju. Mul on Läänemaal suvekodu, seal tahaks rohkem käia ja teha. Nädalavahetusi võiks küll palju rohkem olla, neist jääb alati väheks.

Reisida meeldib ka väga ja ikka soojale maale, aga mitte kunagi suvel, sest liiga kuuma ilma ma ei naudi.

Kas metsas käia meeldib niisama või tegeled korilusega?

Seeni korjan ja söön ülima mõnuga. Minu traditsioon on perekondlikel tähtpäevadel alati seenesalatit teha. Seeni on mul sisse tehtud väga palju, kui ma ühel aastal neid ei korjaks, siis ei juhtuks midagi, sest varusid on korralikult nii kodus kui ka maakodus.

Marju korjan ka, aga mitte enam nii palju kui vanasti. Kindlasti korjan jõhvikaid ja pohli, et saaks jõuludeks pohlamoosi teha ja talvel vitamiinirikkaid marju smuuti sisse lisada.

Kui lähen metsa ja sealt midagi korjata ei ole, on seal ikkagi nii mõnus olla. Meenub üks kord, kui sain metsas ühe töökõne. Olin kõigest nii välja lülitunud, et mul võttis tükk aega meenutamaks, mis meil töö juures parasjagu käsil oli.

Mis tundeid tekitas sinus aasta õe tiitli saamine?

Alguses sain päris suure ehmatuse. Olin koos tütre perega Türgis puhkamas, kui ta möödaminnes teatas, et näen ühel pildil täitsa kena välja. Olin hiljuti kirjutanud Pereõe ajakirja artikli ja mõtlesin, et ju ta sellest pildist räägib. Siis tuli aga välja, et õdede liidu Facebooki lehel oli üleval minu kandidatuur.

Ma ei tee asju kunagi selle nimel, et mind märgataks, aga olen tänulik ja mul on hea meel, et mind on tunnustatud ja peetud tiitli vääriliseks. Mingi hetk muidugi mõtlesin, et mida erilist ma siis teinud olen, kõik ju teevad. Tekkis kahjutunne – tunnen palju inimesi, kes teevad nii palju, kes on targad ja suured tegijad, aga on jäänud märkimata. Kui Regyta Eriste ka tiitli sai, hakkas kergem. Jagatud rõõm on alati suurem.

Tiitli pälvimine oli suur ja positiivne elamus, mis andis kõva motivatsioonipahvaka. Vend ütles: „On ikka uhke tunne olla aasta õe noorem vend!“

Mida soovid oma lastele-lastelastele edasi anda?

Soovin, et nad oleksid ausad, lahked ja sõbralikud. Soovin, et peresidemed püsiksid lähedased, et inimesed oleksid hoolivad ja see jätkuks üle põlvkondade. Olen rahul, et käime laste ja venna peredega tihedalt läbi, ning soovin, et see jätkuks ka edaspidi. On palju kurbi lugusid, kus peresiseselt läbi ei saada.

Tahan, et lapsed ja lapselapsed oleksid korralikud ja kohusetundlikud, et nad annaksid endast parima ja seda ka nautida oskaksid. Soovin, et igaüks leiaks endale just selle eriala, mis on talle südamelähedane.

Too välja üks asi, mida sinu kohta ei teata.

Olen põhitöö kõrvalt õppinud kosmeetikuks. Olen vähesel määral kosmeetikuna ka tegutsenud, aga õeks olemine on siiski kõige südamelähedasem ja kõike, mis meeldib, ei jõua kunagi teha. Kosmeetiku tegemised on jäänud ammusesse aega ja selle valdkonna arenguga ei ole ma suutnud kaasas käia. Mul on aga sellest etapist alles head mälestused ja mitmed teadmised.