Erakorralise meditsiini osakondadesse jõuab iga päev patsiente, kelle tervisemure ei nõua vältimatut abi. Tänavu aprillist võivad kergemate tervisemurede korral EMOs iseseisvaid vastuvõtte teha eriõed. Millised on esimesed kogemused ja mida on tarvis, et õed saaksid oma pädevust veelgi paremini rakendada?

Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas võtab 1. maist kergemate tervisemuredega patsiente vastu eriõde. EMO õendusjuht Marianna Lezepjokova võib esimeste kuude põhjal öelda, et eriõdede iseseisvad vastuvõtud on aidanud vähendada ooteaegu, kiirendada abi saamist ja parandada töökorraldust.

„Töökorraldus EMOs on muutunud efektiivsemaks. EMO eriõed saavad nüüd iseseisvalt vastu võtta kergemate tervisemuredega patsiente, kes kuuluvad rohelisse või sinisesse triaažikategooriasse. See muudatus on vähendanud arstide töökoormust, võimaldades neil keskenduda raskemate juhtumite käsitlemisele,“ sõnab Lezepjokova.

Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO osakonna õendusjuht Eve Sarja sõnul ei ole kliinikumi töökorralduses pärast 1. aprilli suuri muudatusi olnud. Kuigi eriõdede roll on kasvamas, ei ole kliinikum hetkel keskendunud sellele, et õe iseseisvat vastuvõttu teeks just eriõde, vaid seda teeb erakorralise meditsiini osakonnas töötav õde. „Õe iseseisvat vastuvõttu, mis piirdub nõustamise ja patsiendi perearstile või kodusele jälgimisele suunamisega, on meil õed triaažialas juba pikalt teinud. See tähendab, et kui triaaži käigus selgub, et patsient ei vaja erakorralist ravi, nõustab õde patsienti ning suunab ta kas perearsti või -õe juurde või kodusele jälgimisele.“

Ka Tallinna Lastehaigla EMOs ei ole praegu eriõdesid tööl, kuid liigutakse selles suunas. „Näeme, et eriõe vastuvõttudest oleks suur kasu EMO töövoole. Kui eriõde hakkaks rohelise triaažikategooriaga patsiente teenindama, väheneks ooteaeg ning arstidel jääks rohkem ressurssi keerulisemate juhtumite jaoks,“ sõnab Tallinna Lastehaigla EMO õendusjuht Liisi Vaiknemets.

Millised on eriõe ülesanded EMOs?

„Eriõed tegelevad patsientide kergemate tervisemuredega, mille puhul ei ole vaja kiiret erakorralist sekkumist. Siiski võib termin „kerge tervisemure“ olla eksitav, sest mõnel juhul saab eriõde kindlaks teha probleemi tegeliku raskusastme alles pärast süsteemset ja põhjalikku hindamist,“ selgitab Lezepjokova.

Regionaalhaiglas on analüüsitud erakorralise meditsiini osakonda pöördumiste sisulist poolt ja leitud, et enamik pöördumisi, kus eriõde saab patsiente aidata, on seotud erinevate seljavalude, pisitraumade ja nahaprobleemidega.

Ka kliinikumi õendusjuhtide sõnul koormavad EMO tööd pöördumised, mille puhul võiks alustada perearsti või -õe vastuvõtust. „Sinise ja rohelise triaažikategooria patsientide hulgas on sageli näiteks ülemiste hingamisteede kaebustega pöördujaid, seda eriti viirusinfektsioonide hooajal. Samuti tullakse näiteks kroonilise valuga, mis on juba pikka aega kestnud, aga patsient ei ole õigeaegselt esmatasandi kaudu abi saanud ja tuleb meie juurde lootuses, et asjad hakkavad liikuma,“ sõnab Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO osakonna õendusjuht Mari Teugjas-Koit.

„Me usaldame patsienti. Me ei tea, kas ta tegelikult on proovinud oma perearsti poole pöörduda või on eelistanud kohe EMOsse tulla. Meie kuulame patsiendi ära ja proovime teda EMO võimaluste piires aidata. Teeme seda ka siis, kui meile tundub, et ilmselt oleks patsient saanud kiiremat abi perearsti kaudu,“ sõnab Sarja.

Regionaalhaiglas kuulub eriõdede ülesannete hulka patsientide seisundi hindamine, esmase ravi määramine ja vajadusel edasise ravi korraldamine. „Meie osakonna eriõed võtavad patsiente vastu 12 tundi päevas ja koormus on üsna suur. Oma valve jooksul võtab eriõde vastu keskmiselt 20–25 patsienti. Eriõed töötavad küll iseseisvalt, kuid vajadusel konsulteerivad erakorralise meditsiini arstidega. Võib öelda, et 25st 3–5 patsienti on sedavõrd keerukad, et eriõel tuleb nad suunata edasi arsti vastuvõtule,“ selgitab Lezepjokova.

Kitsaskoht on eriõdede puudus

Eriõed on väga pädevad ning nende roll saaks erakorralise meditsiini osakondades olla juba praegu laialdasem, kuid takistuseks on eriõdede nappus. „Lastehaigla EMOs valvetööd tegevate õdede seas hetkel eriõe pädevusi veel ei ole, samas on meil eriõdesid teistes osakondades ja nende vastuvõtud on juurutamisel. Seega liigume selles suunas, et loodetavasti ka EMOsse eriõe vastuvõtud sisse viia. Lisaks magistriõppe läbimisele on eriõe pädevust võimalik taotleda kaks korda aastas (www.ena.ee/padevuse-hindamine – toim). Proovime nüüd jõuda n-ö esimesse lainesse,“ kirjeldab Vaiknemets.

„Meil on pikaaegse kogemusega õed, kes on valmis eriõe pädevust taotlema ja ka nooremad kolleegid, kel on soov magistriõppesse minna. Õppes on aga vastuvõtu arv piiratud, soov ja huvi on suurem just intensiivravi suunal. Samas näeme, et eriõde ei pea ilmtingimata olema spetsialiseerunud intensiivravile, sest erakorralise meditsiini osakonnas nõuab vastuvõttude tegemine ka varasemat valdkonnas töötamise kogemust,“ selgitab ta.

Kliinikumi EMO osakonnas on umbes 70 õde ja nendest kümmekond on eriõed. „Kui meil oleks eraldiseisev eriõe valvering, siis kümme töötajat ei kataks seda vajadust ära. Meil on palju õdesid, kellel on viis või rohkem aastat töökogemust ja kes oleksid väga pädevad ka iseseisvalt otsustama ja vastuvõtte tegema, kuid kes ei kvalifitseeru juriidiliselt eriõe iseseisvaid vastuvõtte pakkuma,“ selgitab Teugjas-Koit.

„Võiks olla rohkem alternatiive pädevusmudelitele, kuidas kogemustega õed saaksid eriõe pädevust taotleda. Kogemuse arvestamisele lisaks näiteks atesteerimine, lühikoolitus, mis oleks suunatud iseseisvale patsiendi anamneesi võtmisele ja objektiivsele läbivaatusele. Seda tuleks siduda töökohal praktilise õppega, mis annaks õdedele juurde ka julgust iseseisvamalt tegutseda,“ pakub välja Sarja.

Ka Lezepjokova sõnul ei ole eriõdede leidmine EMOsse lihtne, kuna nõudlus on suur ja vastava haridusega õdede arv piiratud. Tema sõnul ongi peamised murekohad iseseisvate vastuvõttude avamisel seotud eriõdede töökoormuse ja ressursside jaotusega. „Kindlasti võiks eriõdesid EMOs rohkem tööl olla, et tagada sujuv töökorraldus ja vähendada ülekoormust. Kuigi muudatused on parandanud EMO töökorraldust, on endiselt keerukas tagada piisav arv eriõdesid, et katta kõik vahetused ja vajadused,“ sõnab ta.

Vajalik on selge töökorraldus ja piiride määratlemine

Selleks et eriõdede vastuvõtud saaksid toimuda ning et need tooksid oodatud efektiivsust ja kasu patsientidele, on vaja selget töökorraldust. Regionaalhaigla, kus toimuvad vastuvõtud alates kevadest, on koos arstide ja eriõdedega välja töötanud ühtsed tegevusjuhised, et toetada vastuvõtte tegevaid õdesid.

„Tegevusjuhiste loomisel arvestasime nii rahvusvahelisi parimaid praktikaid kui ka kohaliku konteksti eripärasid. Oluline oli tagada eriõdede vastuvõtu sisuline kirjeldus ning teenuse korrektne dokumentatsioon,“ selgitab Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liige ja õendusdirektor Katre Zirel.

„Vastuvõtu süstematiseerimiseks ja dokumenteerimise lihtsustamiseks kasutatakse tervishoius laialdaselt rahvusvahelist akronüümi SOAP (subjektiivne, objektiivne, hindamine ja plaan), mida kasutame ka meie. See struktuur võimaldab koguda ja analüüsida olulist teavet süsteemselt ning aitab tagada kliiniliste otsuste kvaliteedi ja dokumentatsiooni läbipaistvuse, süstematiseerib patsiendi vastuvõtu protsessi ning toetab eriõe kliinilist mõtlemist. iSOAP struktuur toimib ühtlasi suhtlusvahendina patsiendi ja tervishoiutöötajate vahel ning on hea kognitiivne abivahend info saamisel, dokumenteerimisel ja hilisemal analüüsimisel,“ avab Zirel.

Vaiknemetsa sõnul ollakse lastehaiglas praegu ettevalmistuste faasis, vaadatakse üle tööprotsessid ja juhendid, suheldakse teiste haiglate ja EMOdega ning õpitakse nende kogemusest.

„Lisaks sellele, et soovime kasvatada eriõe pädevusega õdede arvu, on iseseisvate vastuvõttude avamiseks vaja ka töökorralduslikke muudatusi. Eriõe vastuvõtt tähendab, et meil on väga kindlad piiritletud juhtumid, mille puhul teeb eriõde vastuvõttu ja kõik teised juhtumid lähevad ikkagi arstile. Kindlad juhised ja hea koostöö arstidega, kelle poole saab küsimuste tekkides igal juhul pöörduda, aitab maandada ka kahtlust, kas saadakse üksi hakkama. Eesmärk on tagada patsiendiohutus ning perede heaolu ja turvatunne,“ räägib Vaiknemets.

Ta täiendab: „Kuna meil lisandub ka lastega töötamise spetsiifika, siis me ei saa üks ühele kõiki juhendeid teistelt haiglatelt üle võtta, vaid peame neid integreerima. Perekesksus on see, mida patsiendid meilt ootavad. Lapsega on kaasas tema vanemad ja nende turvatunne on sama oluline kui lapse oma. Iga vanema jaoks on tema lapse mure kõige suurem ja vanem peab saama nõu. Me ei saada teda ukselt tagasi, isegi kui probleem ei pruugi vajada EMO sekkumist.“

Kliinikumi õendusjuhid leiavad, et eriõe töö kriteeriumid võiksid olla üle riigi ühtlustatud, et kõigile eriõdedele kehtiksid EMOdes samad ootused ja nõuded. „Näeme, et hea oleks paika panna piirid eriõdede tööle: kust maalt läheb eriõe vastuvõtt ja kust algab arsti oma, millal tuleb patsient arsti juurde edasi suunata, milline on vastuvõtu maht, mis on ühele patsiendile kuluv aeg jmt,“ soovitab Teugjas-Koit.

„Kahtlemata on ootused ka motiveerivale rahastusele, sest eriõe töö eeldab iseseisvat ja pädevat õde, väljaõpet ja oluliselt suurenenud vastutust,“ lisab õendusjuht.

Patsiendi harimine

Eriõdede iseseisvate vastuvõttude võimaldamise eesmärk oli vabastada arstide ressurssi, mitte luua arusaama, et kergete tervisemuredega võibki EMOsse minna. Selleks et vältida osakondade ülekoormust patsientidega, kes võiksid oma tervisemurega esmalt pöörduda perearsti või -õe poole, on oluline suurendada inimeste teadlikkust. Oluline on, et igaühel oleks selge arusaam, millise tervisemurega kuhu pöörduda. Samuti lihtsustab EMOde tööd, kui esmatasandi arstiabi on kergesti ja kiiresti kättesaadav.

Vaiknemets rõhutab, et patsiendiõpetus on ülimalt oluline, et vanem oskaks hinnata oma lapse seisundist lähtuvalt, kas EMOsse pöördumine on sel hetkel kõige õigem otsus või saaks abi ka oma perearstilt või nõuandeliinilt. „Lapsega haigla keskkonda tulles ei tasu unustada, et siin on ka teised haiged ja erinevad nakkused. Esimese valuvaigistava või palavikku alandava doosi saab vanem lapsele ise anda, selleks ei ole vaja minna EMOsse. Kui perearstikeskus on juba suletud, saab esmast abi ka perearsti nõuandeliinilt 1220.“

„Saame sageli patsientidelt tagasisidet, et perearstikeskused võiksid olla kauem avatud. Kui inimene on kaheksast viieni tööl, siis on tal keeruline enne vastuvõtuaja lõppu perearsti juurde jõuda. Viiruste hooajal, kui pöördumiste arv kasvab, aitaksid näiteks valvekabinetid meie koormust vähendada. Kindlasti on oluline ka patsientide enda teadlikkus ja harimine, et oleks selge arusaam, kuhu erinevate muredega pöörduda,“ räägib Sarja kliinikumi kogemusest.

Patsiendi rahulolu

Lezepjokova sõnul on patsiendid regionaalhaigla EMO muudatused üldiselt hästi vastu võtnud. „Tagasiside on olnud positiivne, kuna eriõed suudavad pakkuda kiiret ja asjatundlikku abi. Patsiendid hindavad, et eriõdedel on rohkem aega nende muredega tegeleda ja pakkuda personaalset lähenemist. Eriõdede vastuvõtud on sageli põhjalikumad, hõlmates selgemat patsiendi õpetust ja tõhusamat ravijuhiste järgimist.“

Kliinikumi tagasisideküsimustikest ei selgu alati, kas patsient käis õe või arsti vastuvõtul. „Patsient, kes oma tervisehädaga tuleb, alati ei adugi, kas temaga tegeles õde või arst. Oluline on, et ta sai abi. Tagasiside on sageli seotud patsiendi ootustega vastuvõtule. Konflikt ootustega võib tekkida näiteks siis, kui patsient arvab, et talle tehakse teatud uuringud, aga tema seisundist lähtuvalt otsustatakse EMOs, et erakorraliselt selle järele vajadust pole,“ kirjeldab Teugjas-Koit.

Vaiknemets usub, et lastehaigla EMOs võiks patsiendirahulolu tänu eriõdede vastuvõttudele suureneda, kuna tervisemuredega pöörduvad pered saaksid kiiremini vastuvõtule ning neid nõustaks kogemustega erialaspetsialist.

Milliseks võiks tulevikus kujuneda eriõdede roll?

Katre Zireli sõnul on eriõdede vastuvõtuteenus regionaalhaiglas edukalt käivitunud. „Eriõdede vastuvõtud toimuvad kõigis kliinikutes ja õed tunnevad suurt rõõmu, et nende teadmisi ning tööd hinnatakse vääriliselt ka töötasu tõstmisega.“

„Muutused tervishoiusüsteemis on esitanud suure väljakutse eriõe vastuvõtuteenuse arendamiseks. Eriarstiabiteenus, mis on selgelt piiratud, esitab järjest suureneva vajaduse eriõe teenuse järele. Eriõed toovad arstide kõrval kasu kogu tervishoiusüsteemile, aidates lühendada ravijärjekordi, luues näiteks korduvvastuvõttu vajavatele patsientidele kokkulepitud ja väljatöötatud juhenditele toetuva järelkontrolli raviteekonna, võimaldades sellega esmastele patsientidele arsti vastuvõtud,“ kirjeldab Zirel.

„Eriõdede teenuse kasvav roll seab kahtlemata kõrgemad nõudmised ka kõigile teistele tervishoiuteenuse osutajatele. Regionaalhaiglas ongi viimastel aastatel fookuses kogu ambulatoorse töö reorganiseerimine. Arendades tervikuna õe vastuvõtuteenuse korraldust, koolitades kõiki haigla eriõdesid ühtsetel alustel ja arendades struktureeritud põhimõtetel õe vastuvõtuteenust, tagatakse sellega ühtlase kvaliteediga teenus,“ lisab Zirel.

Lezepjokova täiendab: „Eriõe vastuvõtuteenus on professionaalne ja kliiniliselt vastutusrikas tegevus, millel on otsene mõju patsiendiohutusele, ravi järjepidevusele ja kliiniliste otsuste kvaliteedile. Eriõdede mitmekülgne kliiniline pädevus ja oskus interdistsiplinaarses meeskonnas iseseisvalt tegutseda toetavad patsiendi kvaliteetset ja sujuvat raviteekonda ning võimaldavad õel olla arstile sisuline ja usaldusväärne koostööpartner. See loob tugeva aluse, et pakkuda patsiendile terviklikku ja väärtuslikku tuge arsti ja õe koostöös.“

Ka Vaiknemets leiab, et tulevikus võiks eriõdedel olla patsiendi raviteekonnal suurem roll. „Eriõde võiks olla ravimeeskonna liige, kes suudab ise koordineerida raviteekonna erinevaid etappe ning pakkuda oma erialast lähtuvaid e-konsultatsioone ka teiste erialade õdedele. Nii väheneks vajadus patsiendi suunamiseks mitme spetsialisti vahel.“

„Tervishoiutöötajate ülesanded muutuvad, arenevad ja jaotuvad vastavalt pädevustele. Näiteks kiirabis töötasid kunagi enamjaolt arstibrigaadid, aga nüüd on brigaadijuhid enamasti õed. Ravi kvaliteet on ikka sama kõrge ja patsient ei tunne vahet, kas temaga tegeleb arst või õde. Samamoodi on muutunud hooldajate ülesanded ning üht-teist võtavad nad õdede ülesannetest üle. Eriõdede kasvav pädevus võimaldab aina rohkem üle võtta ülesandeid, mida praegu täidavad ainult arstid,“ kirjeldab Vaiknemets.

„Eriõe pädevus on suur, nii et esmatasandil suudaksid eriõed päris suure koormuse ära võtta nii perearstikeskustest kui ka erakorralises meditsiinis. See vajab aga muu hulgas ka õdede rahalist motiveeritust,“ lisab ta.

Lezepjokova sõnul oleks tulevikus otstarbekas laiendada eriõdede rolli ka erakorralise meditsiini töös. „Lisaks EMOsse pöördujate iseseisvatele vastuvõttudele võiksid eriõed senisest enam osaleda ka kiirabitsooni töökorralduses, eelkõige keskmise raskusastmega patsientide käsitlemisel koostöös arstiga. Eriõdede vastutus võiks laieneda valuvaigistite määramisele, esmasele läbivaatusele ning analüüside tellimisele, et toetada raviotsuste kiiremat tegemist. Selline tööjaotus aitaks parandada osakonna töövoogu, lühendada ooteaegu ning suurendada patsiendikesksust ja raviprotsessi efektiivsust.“