Aasta hooldustöötaja tiitli pälvinud Tiiu Lehemets töötab Pärnu-Jaagupi õenduskodus juba 16 aastat. Tema empaatia ja oskus märgata on muutnud ta hoolealuste jaoks asendamatuks. Kolleegide jaoks on Tiiu keegi, kelle poole saab alati pöörduda – ta ulatab abikäe, leiab lahenduse ja toetab. 

Kuidas teie karjäär hooldustöötajana algas?

See juhtus üsna ootamatult. Olin parasjagu tööotsingutel, kui märkasin, et Pärnu-Jaagupi õenduskodu otsib köögitöölist-toidujagajat ja nõudepesijat. Helistasin ja tundsin töö vastu huvi, aga selgus, et see koht oli juba täidetud. Minu kontakt jäi siiski juhatajal alles ja mõne nädala pärast võttis ta ühendust, et küsida, kas ma ei tahaks tulla hooldajana proovipäevale. Läksin ja otsustasin jääda. Alguses tundus see pigem ajutise lahendusena, aga üsna ruttu sain aru, et see töö on mulle tegelikult väga südamelähedane.

Milline on teie haridus- ja töökogemus enne hooldustöötaja ametisse jõudmist?

Olen õppinud kutsekeskkoolis kangruks (kangakudujaks), kuid töötasin sel alal üsna lühikest aega. Pärast laste sündi olen töötanud baaridaamina, kokana, müüjana ja mõnda aega ka vabrikus landivalmistajana. Vahepeal käisin ka Soomes, kus tegelesin kasvuhoones tomatite kasvatamisega. Iga koht on andnud mulle midagi juurde, aga hooldustöö on see, kuhu olen lõpuks jäänud.

Kui ma õenduskodusse tööle läksin, siis suunati mind umbes aasta pärast tegevusjuhendaja koolitusele – see oli pikk ja põhjalik õpe, mille läbisin umbes 15 aastat tagasi. Sel ajal oli meil ka psüühiliste erivajadustega hoolealuseid, kelle toetamiseks olid vajalikud tegevusjuhendaja teadmised. Hiljem viidi need kliendid küll mujale, kuid teadmised jäid ja on tulnud kasuks ka edaspidi. Enne koroonaaega omandasin veel hooldustöötaja kolmanda taseme koolituse.

Mida mäletate oma esimestest päevadest hooldustöös?

Mäletan esimesi päevi väga detailselt – inimesi ja olukordi, isegi vestlusi. Esimesed päevad olid küll täis uut ja tundmatut, aga tunne oli hea. Mingit ärevust mul ei olnud, üsna ruttu tekkis tunne, et olen õiges kohas.

Mis paneb teid iga päev tööle tulema?

See tunne, et mind oodatakse. Kui hoolealune küsib, millal jälle tuled, siis saad aru, et oled kellegi jaoks oluline. Sama tunne tuleb vahel ka kolleegidelt – kui keegi ootab sind vahetusse või küsib nõu. See on väga liigutav ja annab tööle sügavama mõtte. Mõnikord piisabki ainult sellest, et sind vajatakse.

Millised suhted teil hoolealustega kujunevad?

Need suhted on enamasti väga usalduslikud ja soojad. Mõnega tekib klapp kiirelt, mõnega läheb rohkem aega – kõik oleneb inimesest. Üks soovib rohkem vaikust ja omaette olemist, teine soovib ärakuulamist. Mõne hoolealuse jaoks oleme ainsad inimesed, keda ta päevast päeva näeb – tema jaoks olemegi terve maailm. See teadmine paneb suhtuma oma töösse erilise hoolega. Samas saad ise sellelt suhtelt väga palju ka tagasi – motivatsiooni ja tänutunnet. See, kui inimene usaldab sind ja tunneb end su kõrval ennast paremini, on meie töö üks kõige suuremaid väärtusi.

Kolleegid on öelnud, et olete väga tähelepanelik. Mida see teie jaoks tähendab?

See on üks kõige olulisemaid asju üldse. Sageli ei väljenda hoolealune oma muret sõnades, aga keha ja silmad räägivad palju. Väiksemadki muutused inimese olekus – kas ta on vaiksem kui tavaliselt, kas tal on tuju teistsugune, kas tema liikumine või pilk on muutunud – kõik need märgid ütlevad midagi. Tuleb osata märgata ja tunnetada, mis on teisiti, ja olla valmis reageerima, et ennetada või leevendada. Tähelepanelikkusest algab hoolimine.

Millised omadused peaksid heal hooldustöötajal veel olema?

Kindlasti kannatlikkus ja rahu – neid ei ole selles töös kunagi liiga palju. Iga olukord ei laabu kiiresti ja iga inimene ei avane kohe, tuleb jaksata oodata. Väga oluline on ka sallivus. Tuleb mõista, mitte hinnata, ning aktsepteerida, et iga inimene on erinev – oma kogemuste, mälestuste, hirmude ja seisunditega. Sageli ei ole ebameeldiv käitumine suunatud konkreetsele hooldajale, vaid see peegeldab inimese sisemist segadust või valu. Kui seda mõista, siis on palju lihtsam mitte võtta kõike isiklikult ega lasta end kõigutada. Seda kõike õppisin aja jooksul.

Kas on olnud hetki, kus tundsite, et ei taha enam jätkata?

Mitte kordagi. Mul pole tekkinud tunnet, et see töö mind kurnaks või et peaksin midagi muud tegema. Muidugi on väsitavaid päevi, aga see on teistsugune väsimus, mille sees on ka rahulolu. Kui tead, et oled saanud olla kellegi jaoks toeks, siis see kaalub kõik üles.
Te juhendate ka uusi töötajaid. Mis on teie nõuanne alustajale?

Kannatlikkus ja ausus iseenda vastu. Kui tunned, et see töö sulle ei sobi, siis ei pea end sundima. Aga kui sobib, siis tuleb selle tööga kaasa midagi väga erilist. See õpetab – mitte ainult teiste, vaid ka enda kohta.

Kas meenub mõni eriti ilus hetk tööelus?

Hiljuti oli meil õues kontsert – puhkpilliorkester tuli mängima. Viisime kõik, kes vähegi jaksasid, välja kuulama. Ja siis inimesed, kes on tavaliselt vaiksed ja endasse tõmbunud, hakkasid laulma, plaksutama, varbaga rütmi lööma. See oli nii liigutav – näha, kuidas keegi hetkeks avaneb ja muutub. See pani mõtlema, kui vähe on vahel vaja, et inimene jälle elule avaneks.

Kuidas hooldustöö aastatega muutunud on?

Töö on muutunud kergemaks füüsilises mõttes – meil on nüüd paremad abivahendid, tõstukid, funktsionaalsed voodid. Aga muutunud on ka suhtlemine ja arusaam hooldusest. Inimesekesksus on rohkem fookuses. Samas tunnen, et töötajaid on vähe ja koormus suur. Kui kollektiiv oleks suurem, saaks igale hoolealusele rohkem tähelepanu pöörata ja rohkem aega pühendada suhtlemisele, ärakuulamisele.

Kas tunnete, et teie ametit hinnatakse?

Vahel on tunne, et mitte päris piisavalt. Avalikkuse ette jõuavad enamasti ikka need lood, kus midagi on valesti – head tööd märgatakse harvem. See teeb natuke kurvaks, sest enamik hooldustöötajaid teevad oma tööd suure südame ja pühendumisega. Samas annab selline tunnustus nagu aasta hooldustöötaja tiitel kindluse, et meie tööd märgatakse ja väärtustatakse. Minu jaoks tähendab see tiitel palju ja annab tunde, et olen õigel teel.

Kuidas hoiate ennast tasakaalus?

Vaimne tasakaal tuleb minu jaoks ennekõike sellest, et ma ei võta asju isiklikult. See oskus tuli ajaga. Alguses mõned olukorrad puudutasid rohkem, aga siis sain aru, et ma pean õppima olema kohal, aga mitte jääma kinni emotsioonidesse. Nad ei tee midagi halba meelega – nad ei saa tihti lihtsalt aru, mis nendega toimub. See mõistmine aitab. Ja muidugi laen ennast väljaspool tööd – pere, maakodu, sõbrad, kontserdid, teater, reisimine, ujumine. Kõik see tasakaalustab ja annab energiat.

Teie kolleegid mainisid, et aitate inimesi ka väljaspool tööd – näiteks juukselõikusega või jalahooldusega. Kas need väikesed heateod on teie jaoks pigem töö jätk või midagi muud?

See on natuke teistmoodi kui igapäevane hooldustöö ja pakub vaheldust. Inimesed on erinevad ja suhtlus teistsugune, see on mulle endale ka rikastav kogemus. Paljud inimesed ei pääse enam juuksurisse. Mõned naabrid on palunud abi, mõnikord pöördutakse töökaaslase kaudu. On ka juhtunud, et kohalik sotsiaaltöötaja on mind appi kutsunud – kui ta käib kodukülastust tegemas ja kuskil hätta jääb. Kui saan kedagi aidata, siis teen seda hea meelega.