Aasta õde Regyta Eriste töötab õe ja õendusjuhina Pärnu-Jaagupi Õenduskodus. Regyta südamlikkus, tarkus ja uuendusmeelsus on see, mida kolleegid tema juures enim hindavad.

Mis inspireeris sind õeks õppima?

Lapsepõlves mängisin ikka arstimänge ja ühel hetkel tahtsingi arstiks saada. Vanemate lahutusega jäi see aga katki ja praegu olen väga tänulik, et olen just õde. Sain koolis palju kinnitust, et see amet sobib mulle. Arst teeb visiidi ära, aga õde on kogu aeg inimese juures.

Kui läksin õeks õppima, oli isa alguses väga pahane ega rääkinud minuga kaks nädalat. Tema unistus oli, et lähen õppima majandust.

Kuidas sattusid tööle Pärnu-Jaagupi õenduskoju?

Veel enne kooli lõppu abiellusin Kaidoga ja läksime maale talu pidama. Tahtsime abielluda enne, kui tuleb kooli poolt suunamine, sest siis on kindel, kuhu ma tööle saan. Pakkusin end praktikale kodu lähedale väiksesse haiglasse – töötan seal siiani.

Kui ma alustasin, oli seal lasteosakond, neuroloogia, naistehaigused ja siseosakond. Väikeste laste kõrvalt töötasin vahepeal lasteaias ja ka pereõena. Olen saanud õe tööd teha eri valdkondades ja saadud teadmised tulevad praegu väga kasuks.

Miks on paljud eakad üksi? Mis on nendega suhtluses oluline?

Vaja on koosolemise aega, sest kõigil on kogu aeg kiire. Vahel noored lähevad külla ja vaatavad, et süüa on, tuba on korras, ja sellega asi piirdub. Vanem tahab aga kuulamist. Jah, ta võib hakata oma jutte kordama, aga see on mõistetav. Ta tahab lihtsalt seda lähedal olemist. Kas ta siis räägib või ei, sellel polegi vahet.

Meie rahutus maailmas ei osata enam vaikida. On üks legend, kus kahest trapistide ordu mungast, kes said üle aastakümnete taas kokku. Nad olid kolm tundi koos ega rääkinud midagi, aga kõik jutud said räägitud. Sellist koosolemise oskust oleks vaja, et sa lihtsalt oled koos.

Milliseid väljakutseid töö sulle pakub?

Patsientidega enamasti tööl muresid ei ole. Mõistan, et neil on oma haigused ja nad vajavad abi. Raskem on nende lähedastega, kes kohtuvad oma vanematega kiirustades või ei jõua üldse nende juurde.

Hästi palju tuleb suhelda. Kõigepealt kuulata ja siis selgitada, millised võimalused meil on ja kuidas saame aidata.

Tihti räägin lähedastega ka leinaprotsessist. Lein ei ole seotud ainult patsiendi lahkumisega, vaid ka raske haigestumisega.

Kuidas tuled toime patsiendi lahkumisega?

Kui inimene läheb une pealt ära, on see kõige parem asi, mida me endale soovida võiksime. Kui on olnud pikk kannatus, on kergendus, et inimene on saanud vaevast lahti.

Mõnikord on omaksed leinaprotsessis eituse faasis ega kuula, milliseid matuseid inimene soovib. Sel juhul kuulame patsienti ise ja paneme vajadusel kirja, kas ta soovib tuhastamist, kirstumatust või mis soovid tal veel on, ja anname selle hiljem lähedastele edasi. See on väga oluline.

Olen matnud oma ema, isa, kaks venda ja vanaema. Matus on viimane asi, viimane austusavaldus, mida saame oma lähedase heaks teha. See, kuidas tänapäeval mõnikord matuseid korraldatakse või ei korraldata, on kurvastav ja pole lahkunu suhtes lugupidav. Mõistan, et raske on surma ja lähedase kaotusega tegeleda, aga kui seda teha ja teha ka vastavalt lahkunu soovile, aitab see ühtlasi ka leinaga toime tulla.

Mis on sinu töös ajaga muutunud?

Mõtteviis ja filosoofia. Vanasti tohtis ainult arst patsiendi ja omastega rääkida. Nüüd selgitavad iseseisvas õendusabis enamasti haiguse olemust õed. See aitab nii patsientidel kui ka nende lähedastel paremini mõista, miks me midagi teeme.

Õe roll on edasi arenenud. Meil on õenduskeskne lähenemine ja kindlad piirid, mida õde saab teha. Kõigil õdedel ei ole olnud sellega lihtne kohaneda ja vastutust võtta. Seda, mis sulle on antud, tuleb osata täita piisava tarkusega.

Mulle meeldib Aristotelese phronesis – sul ei ole ainult teadmised, oskused ja hoolivus, vaid ka tarkus need kõik kokku panna. Olen palju sellele mõelnud. Ja sellele, kuidas jätkuks jõudu seda teha iga päev ja igal hetkel.

Kuidas sinul jõudu jätkub?

Ega vahel ei jätku. Ma püüan ennast alati enne tööpäeva algust häälestada. Ma palvetan igal hommikul – palun tarkust, jõudu ja ligimesearmastust.

Töös on mul sõltuvushaigetega kõige raskem. Ilmselt seetõttu, et olen seda lapsepõlves lähedalt näinud. Minu jaoks on tähtis näha haiguse taga inimest.

Abikaasa on mulle suureks toeks. Ta on väga kannatlik – ootab mind, kui ma töölt tulen ja kuulab mind ära. Tal on preestrina vaikimise kohustus. Usk on aidanud aru saada, et oleme inimestena kõik võrdsed.

Kuidas sa oma abikaasaga tutvusid?

Sain Kaidoga tuttavaks pärast esimest kursust oma õe pulmas, sattusime kõrvuti istuma. Ootasime päeva, mil saan 18, et abiellumiseks avaldus sisse viia. Abiellusime 1991. aasta detsembris ja 1992. aasta suvel lõpetasin kooli.

Millises vaimus oled oma lapsi kasvatanud?

Esimene laps sündis siis, kui olin väga noor, enne minu 19. sünnipäeva. Praegu teeksin palju asju teistmoodi, aga sellesse mõttesse ei tohi kinni jääda. Mul on neli väga vahvat last. Lapsed on kingitus, nad ei ole meie omad. Me saame neile stardi anda, aga mida nad selle kapitaliga edasi teevad, on nende enda valik.

Olen alati öelnud, et me peame saama väärikateks inimesteks. Hommikul peab olema hea endale peeglist vastu vaadata. Me ei pea kõigile meeldima, aga peame üksteisega hästi läbi saama. Aus peab ka olema.

Kas sinu peres on veel tervishoiutöötajaid?

Ei ole, haiglasarju pean ka üksi vaatama, need teisi ei kõneta. Kõik meie lapsed on endale valinud loovad erialad. Õendus on ka muidugi väga loov, sest kõigile inimestele ei saa ühtmoodi läheneda. See mulle mu töö juures meeldibki. Kasvõi haavade sidumisel tuleb jälgida, mis täpselt toimib, ja kui saad tulemuse, on väga hea tunne ja eduelamus.

Mis veel tööl rõõmu valmistab?

Kõige rohkem muidugi see, kui patsient paraneb. Ja ka see, kui patsiendi perekonda tuleb lepitus ja kui saame omastega asjad selgeks räägitud.

Südamesse toob rahu, kui olen saanud patsiendi lahkumisel omastele toeks olla. Loomulikult on palju kurbust, aga on tähtis, et inimestel oleks kindlustunne ja teadmine, kuidas edasi.

Toredad kolleegid valmistavad samuti rõõmu – jagatud rõõmud ja mured, ühiselt loodud mälestused.

Mida praktikantide juhendajana neile edasi annad?

Mul käivad enamasti esimese kursuse õpilased. Ütlen alati, et õppige edasi, ärge jääge seisma. Õenduseetikast räägin ka. Nemad mõtlevad, et tulevad ja hakkavad käelisi tegevusi tegema, aga mina olen selline juhendaja, kes ütleb, et loe või uuri seda ka või vaata, mida õenduse rajaja Florence Nightingale rääkis. Nightingale rääkis muidugi oma ajastule kohaselt palju n-ö etiketist, et kuidas tuleb välja näha ja kuidas arstiga suhelda.

Üllatav on mõelda, et tõsised eetilised küsimused tulid päevakorda palju hiljem. Kõige tähtsam on suhtumine paika saada ja oma kolleegi tuleb austada. Õde ei tee meil õenduskodus midagi ilma hooldustöötajata. Hooldustöötaja on sageli õe silmad, kõrvad ja käed. Nad on võrdsed partnerid, teise eriala inimesed.

Kindlasti räägin tudengitele ka tõenduspõhisest dokumenteerimissüsteemist 3N. Tegin sellest oma magistritöö ja ma päriselt tahan, et õenduskeel oleks ühtne, et see läheks elektrooniliseks. See aitaks meil asjadest ühtmoodi aru saada.

Olen ka ise praktikantidelt palju õppinud, nemad tulevad ju koolist värske teadmisega. Mulle väga meeldivad uued mõtted ja ideed. Lappan aeg-ajalt magistritöid, loen artikleid ja mõtlen, mida saaks meilgi rakendada. Palju asju Eestis veel rahapuuduse tõttu ellu viia ei saa, aga unistama peab.

Näiteks võiks meil olemas olla laialdasem kukkumise ennetamise programm koos kodude kohandamisega ja suurema mahuga koduõendusteenused kroonilistele haigetele. Mingil määral on need olemas, aga neist ei piisa. Samuti võiks olla erinevaid digilahendusi ja rakendusi, mis võimaldaksid patsienti mitte ainult jälgida, vaid vajadusel ka reageerida. Unistan ka pikemast geriaatriaõenduse koolitusest.

Mis muljeid tekitas sinus aasta õe tiitli saamine?

Olen saanud tohutult positiivset tagasisidet. Näiteks kirjutas mulle klassiõde, keda ma pole näinud pärast põhikooli lõppu, mille lõpetasin 1989. aastal. Ta ütles, et nägi mind telesaates ja tal on minu pärast nii hea meel. Samuti olen saanud tagasisidet koolikaaslastelt meditsiinikooli ajast, patsiendi lähedastelt ja kogukonnast.

Kahjuks on olnud ka teistsuguseid reaktsioone, aga see on inimlik.

Millega sa töövälisel ajal tegeled?

Mulle meeldib väga kududa. Paljud teavad koolitustelt, et mina olen see kuduja naine, sest mul on sukavardad alati kaasas. Ma ei saa kunagi lihtsalt istuda ja televiisorit vaadata. Peamiselt koon sokke, aga ka kampsuneid ja salle – mulle meeldib neid kinkida.

Toimetan ka kirikuperes – tõlgin tekste ja abistan abikaasat ingliskeelses suhtluses piiskopiga. Õpin Duolingo abil keeli, praegu on käsil hispaania ja saksa keel. Vene keelt oskan nii, et saan igapäevatöös hakkama.

Aias toimetades kuulan audioraamatuid ja lugeda armastan ka. Laulan naiskooris ja kirikus. Jõudumööda löön kaasa ka Pärnu Y-klubis, mis on heategevusorganisatsioon.

Mis või kes on sind inimesena kujundanud?

Minu ema headus, tal ei olnud mitte ühtegi lahendamatut olukorda. Vanaema on mind mõjutanud oma lihtsuse, siiruse ja armsusega. Ta ei kurtnud kunagi, et millestki oleks puudus. Minu õde, ta on minust 12 aastat vanem. Tema viis mind igale poole – ooperisse, balletti, näitustele.

Kindlasti on mind mõjutanud ka kodune alkoholi kuritarvitamine ja sellega kaasnenud vägivald. Sain aru, et mina seda ei taha ja mõtlesin, et ma ei abiellu kunagi. Oma õe pulmas mõistsin, et on võimalik ka teistmoodi. Minu õde abiellus kristlasega ja siis mõtlesin, et äkki minul võiks ka kunagi midagi sellist olla. Poolteist aastat hiljem olingi abielus oma õe kogudusekaaslasega. Me saime nii noorelt kokku ja armastus on kogu aeg ainult kasvanud. Mõtlen vahel, et ei tea, kes on mind rohkem mõjutanud, kas mu vanemad või mu abikaasa, aga üle kõige kohtumine Loojaga.

Olen tänulik oma vanematele, oma perele, oma kolleegidele. Öeldakse, et ei ole põhjuseta inimesi su elus. Mõne pealt õpid, kuidas teha, ja teise pealt, kuidas mitte teha. Mul on palju inimesi, kes on mingil eluetapil minu jaoks väga olulist rolli mänginud.

Räägi mõnest selliselt olukorrast.

Õpetaja Mare Tupits aitas mind taseme- ja magistriõppes. Tal on oskus öelda nii, et teisele jääb tunne, et ta tuli ise selle mõtte peale.

Kui mul oli elus väga raske periood – mu vend tegi enesetapu –, siis mõtlesin, et pean kooli pooleli jätma, aga õppejõud eesotsas Marega andsid mulle ruumi. Kristi Rannus tuli vastu ja andis mulle võimaluse jätkata ja toetas mind kogu protsessi vältel. Merle Ojasoo, Ljudmila Linnik, Elina Peri. See on nii suur tänukoht – inimesed, kellele vaatad alt üles. Kui vaid oleksin sama tark kui nemad.

Veel on mu elus olnud üks Soome proua, Sari Lappalainen, kes elas mu lähedal ja oli õenduse õppejõud Soomes. Kui hakkasime 1995. aastal suhtlema, õppis ta magistrantuuris. Küsisin, et mis õendusteadus, et mis sa teed seal. Ma ei saanud sellest aru. Tema tõmbas mind sellesse protsessi ja ütles, et pean minema õppima ja tegema seda või teist. Näiteks kutsus ta mind endale Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tõlgiks. Sari rääkis soome ja inglise keeles ning mina panin selle siis eesti keelde. Tema innustas mind edasi püüdlema.

Kõik ei lähe magistriõppesse, aga õppida ja uurida saab alati. Meil on selleks kõik võimalused loodud. Loe ainult, õpi edasi ja ära jää seisma.