Praktika pakub tudengile suurepärast sissevaadet õe töösse. Õendusõppe kolmanda kursuse tudeng Mari-Liis Värnik ja tema juhendaja õde Liina Oherjus avavad praktika olulisust.
Mari-Liis Värnik soovis õeks saada juba lapsena, sest ka tema ema töötab õena ja tervishoiuvaldkond on teda terve elu paelunud. Sügisel oli ta 200 tundi praktikal Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku radio- ja onkoteraapia osakonnas, mis on tema jaoks olnud siiani kõige huvitavam praktikakoht. „Nägin, kui raske on mõnelt keemiaravipatsiendilt vereproovi võtta, sest veresooni pole näha. Muidu ei tulekski selle peale, et keemiaravi võib mõjutada edasisi õendustoiminguid,“ jagab Värnik praktikal kogetut.
„Tõepoolest, veenitee loomine võib nii mõnelgi juhul keeruliseks osutuda. Õnneks on järjest populaarsem veenipordi paigaldamine naha alla, et tagada pikaajaline veenitee ravimite
manustamiseks. Õe roll on vajadust märgata ja patsiendile alternatiivi selgitada,“ selgitab Oherjus.
Julgus ja enesekindlus saabuvad praktika käigus
Oherjuse sõnul on oluline praktika alguses mõlema poole ootused paika panna. „Mulle meeldib esmalt välja selgitada, mida tudeng juba teab ja mis on tema varasemad praktikakogemused. Väljendan selgelt, mida tudengilt ootan – motiveeritust ja kohalolu. See annab juhendajalegi indu juurde.“
Värniku jaoks olid kõige hirmutavamad toimingud vereülekanne ja keemiaravi. „Keemiaravi manustamine oli ainulaadne kogemus ja silmiavav oli näha, kui põhjalik on sellele eelnev ja järgnev protsess.“
Radio- ja onkoteraapia osakonnas on õdedele ja patsientidele abiks professionaalne tugivõrgustik. „Kõik keemia- ja kiiritusravi patsiendid läbivad esmalt vestluse õde-nõustajaga. Lisaks toetavad patsiente vajadusel psühholoog, hingehoidja, toitmisravimeeskond ja füsioterapeut,“ sõnab Oherjus.
Üliõpilane ei teosta praktika käigus õendusprotseduure üksinda ja juhendaja tugi on alati olemas. „Mul oli väga toetav juhendaja, kes andis ise õppimiseks võimaluse. Alguses näitas ette ja hiljem oli alati minu kõrval. Ta rääkis alati rahulikult ega kiirustanud mind tagant, et saaksin ise mõelda, mida ja kuidas teen,“ kirjeldab Värnik praktikakogemust.
Oherjus soovitab iga praktikapäeva lõpus teha väikse kokkuvõtte – mida tehti, õpiti ja mida võiks kodus järele uurida. „On ülioluline, et tagasiside oleks toetav ja positiivse noodiga. See toob enesekindlust ja tegutsemisjulgust juurde,“ ütleb Oherjus.
Värnikule andis praktika enesekindlust ja julgust just inimestega suhtlemisel. „Nägin, et minu väike nali või jutuajamine võib olla patsiendi jaoks väga oluline. Kuulan nende jutu ära, ükskõik millest nad räägivad, ja nad on selle üle rõõmsad. Seda ongi kõige ägedam näha. Arendan sellega ka ennast, sest järgmine kord lähen juba palju julgemalt patsiendiga rääkima, isegi kui ta on halvas tujus,“ selgitab Värnik.
Rasketel hetkedel aitab positiivne ellusuhtumine ja toetav kollektiiv
Radio- ja onkoteraapia osakonnas tuleb ette ka kurbi ja raskeid hetki, kuid kõige tähtsam on toetav kollektiiv. „Kui patsientidel on raske ja personal üksteist ei toetaks, oleks väga keeruline toime tulla. Väga tähtis on leida aega ka kolleegi kuulamiseks,“ sõnab Värnik.
„Head suhted kolleegidega on selles töös võtmetähtsusega. Reflekteerime ja „ventileerime“ meeskonnaga erinevaid olukordi, peame nõu, saame üksteiselt tuge, julgustust ja ka lohutust. Siin ei ole ruumi omavahelistele vinduvatele probleemidele. Kõik tuleb kohe selgeks rääkida, et saaks kogu energia taas patsientidele suunata,“ ütleb Oherjus.
Lisaks kolleegidele teevad südame soojaks patsiendid. „Tore on näha inimesi, kellele toob ravi tulemusi ja nad lähevad õnnelikuna koju. See tekitab tunde, et teed õiget asja. Mäletan ühte firmajuhist patsienti, kes oli väga rõõmsameelne. Tema positiivsus nakatas ka teisi ja tekitas tunde, et ei ole midagi ületamatut,“ jagab Värnik.
Oherjus selgitab, et patsiente nähakse sõltuvalt nende ravitsüklist iga kahe kuni kolme nädala tagant ja seetõttu ollakse paljudega juba ammused tuttavad. „Me tõesti elame oma patsientide teekonnale kaasa ja see võib olla pisarateni liigutav.“
Värnikule jagab Oherjus vaid häid sõnu. „Mari-Liis oli esimesest hetkest alates nii armas, positiivne ja empaatiline. Ta oli koguaeg olemas, reageeris probleemidele, oli korrektne ja pidas kokkulepetest kinni.“
Kümne aasta pärast näeb Värnik ennast kindlasti õe tööd tegemas. Praegune töö abiõena neonatoloogia osakonnas enneaegsete ja vastsündinud lastega paneb tal silma särama.