Annika Eamets alustas oma karjääri optometristina ja töötas selles valdkonnas 19 aastat. Seejärel otsustas ta minna sammu kaugemale ja astus tervishoiu südamesse, asudes õena tööle Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) silmakliinikus.
„Kui nägin, mida kõike õed oftalmoloogias teevad, sain aru, et tahan ka ise selles valdkonnas edasi liikuda,“ räägib ta. Praegu töötab Eamets glaukoomi põdevate patsientidega. Tema ülesanne on jälgida kroonilise silmahaigusega patsiente ja tagada, et nende ravi oleks efektiivne ja järjepidev. See on ülesanne, mida veel mõni aasta tagasi täitsid ainult arstid.
Annika Eametsa tööpäev nõuab kiireid otsuseid, keskendumist ja võimaldab iga päev midagi õppida. Tema tööpäeva osa on uuringuruumi ettevalmistus ja seadmete kontroll. Mõnel päeval assisteerib ta arsti kontrastaine süstimisel, et angiograafia abil tuvastada diabeedi või glaukoomi mõju. Seejärel dokumenteerib ta tulemused ja konsulteerib arstiga. Täpsus on tema töös ülioluline, sest patsiendi nägemine sõltub langetatud raviotsustest.
Õdede kasvav iseseisvus ja laiendatud roll
Tervishoiu tulevikutrendide hulgas on õe iseseisvad vastuvõtud üks olulisemaid arengusuundi. Kui paljudes lääneriikides on see juba tavapraktika, siis Eestis alles võetakse seda suunda omaks. Õed ei ole enam pelgalt arsti abilised, vaid tihti esimesed spetsialistid, kelle poole patsient pöördub – nad diagnoosivad, ravivad ja suunavad edasi vastavalt vajadusele.
„Vanasti ei tehtud õe vastuvõtte, aga tänane tehnoloogia võimaldab seda,“ selgitab Eamets. Diagnostilised seadmed aitavad avastada varaseid haigusmärke ning õed saavad nende tulemusi analüüsida ja patsientidele soovitusi anda.
Muudatuste taga pole ainult tehnoloogia areng, vaid ka tervishoiusüsteemi pinge ja arstide kasvav töökoormus. „Kui patsiendil on vaja arsti konsultatsiooni, on keeruline kiiresti aega saada, sest arstid on sageli ülekoormatud,“ tõdeb Eamets. Seetõttu antakse osa tööst üle õdedele, kes suudavad paljusid protseduure ja jälgimisi teha iseseisvalt.
Ka Annika Eametsal on iseseisvad vastuvõtud – mõõdab silmarõhku, hindab nägemisteravust ja kirjutab prilliretsepte. Kui patsient vajab kiiret arstiabi, koordineerib ta arsti vastuvõtuaja kinnipanemist.
Eametsa vastuvõtule jõutakse peamiselt arsti suunamisel. Stabiilse seisundiga patsiendid käivad tema ja arsti vastuvõtul kord aastas. Kuna Eamets on selles ametis teist aastat, siis korduvpatsiente tal veel palju ei ole, kuid aja jooksul nende arv kindlasti kasvab.
Kas Eesti on muutusteks valmis?
„Mujal maailmas teevad õed palju rohkem kui meil. Meil on veel arenguruumi,“ märgib Eamets. Ta usub, et avatus muutustele on võtmetähtsusega, sest tervishoiu areng ei peatu. „Mitmekülgsem töö muudab ka meie endi elu huvitavamaks,“ lisab ta, viidates sellele, et õed ise soovivad oma rolli laiendada ja võtta rohkem vastutust.
Eametsa teekond peegeldab suurt pilti tervishoius – inimesed, kes alustasid teistel erialadel, jõuavad tervishoidu ja võtavad omaks õdede uued ja laienevad väljakutsed. See areng võib patsientide jaoks tähendada kiiremaks ja sujuvamaks muutuvat raviteekonda, kuid eeldab ka õdede töö suuremat tunnustamist.
Tunnustus ja inspiratsioon
Annika Eametsa pühendumus ei ole jäänud märkamata – 2024. aastal valiti ta ITK aasta õendustöötajaks. See on tunnustus tema professionaalsusele ja väärtuslikule panusele tervishoidu.
„See oli suur üllatus! Ma ei suutnud uskuda, et mind esitati,“ meenutab ta. „Tundsin ennast väärikate kolleegide kõrval väikese kalana, aga kui minu nimi tänugalal välja öeldi, olin täiesti sõnatu.“ See tunnustus andis talle kindluse, et ta on valinud õige tee.
Eestis liigub tervishoid õdede suurema iseseisvuse suunas, kuid tee sinna pole täielikult sissesõidetud. „Meie kliiniku õed soovivad jõuda samale tasemele, kus mujal maailmas õed juba on,“ ütleb Eamets kindlalt. Küsimus on, kas Eesti tervishoiusüsteem on valmis seda arengut toetama ja viima õed uuele professionaalsuse tasandile.