Viimasel ajal ilmub igal pool toitumisega seonduvaid artikleid, kuid infoküllus tekitab inimestes pigem segadust. Milline info on tõene? Millisest allikast see pärineb? Mida uskuda?
Seitse aastat pereõena töötades olen kokku puutunud tervisemuredega, millest paljud saavad alguse toitumisprobleemidest. Õe põhiõppes puudutati toitumisega seonduvat liiga vähe, seepärast tundsin, et vajan oma igapäevatöö kvaliteetsemaks muutmiseks lisateadmisi. Sel aastal lõpetasingi toitumisnõustaja õppe Rahvatervise Akadeemias.
Meie elu keerleb suuresti toidu ümber. Poodi astudes on valik kirju ja pea tühi. Nii kipume silmama ja haarama kõige kiiremini ja lihtsamini valmivaid toite. Kiire elutempo juures ongi väga keeruline otsustada mida, kui palju ja millal süüa. Kipume unustama, et toit peaks olema meie kehale kütus, mitte lohutus või meelelahutus. Isegi kui planeerime, mida söögiks valmistada, siis kas mõtleme, kust on see toit pärit või mida meie organism sellest toidust saab? Mis on toidu toitaineline väärtus? Kas kehale vajaminevaid vitamiine on piisavalt või tuleb vitamiine juurde võtta toidulisandina? Kas päevane energiavajadus on kaetud või ületab päevase normi? Kõik need küsimused aitab lahti mõtestada toitumisnõustaja, kes annab kliendile tagasisidet söömisharjumuste ja toiduvalikute kohta. Toitumisnõustaja on abiks neile, kes soovivad oma tervist hoida ja elukvaliteeti parandada. Toitumisnõustaja lähtub tõenduspõhistest toitumis- ja liikumissoovitustest ning kasutab professionaalset nõustamistehnikat. Inimese eesmärk oma toidulaua muutmisel võiks olla järjepidevus, mitte ideaaliotsing.
Toidu toitaineline koostis, mitte kilokalorite lugemine
Selleks et mitte langeda reklaami ja kaubanduse huvide ohvriks, tuleb toiduteadlikkus kasuks. Toon võrdluseks poeriiulil kõrvuti asetsevad kodujuustud: kui ühel tootel on silt, et tops sisaldab 42 grammi valku, aga teisel sarnast silti ei ole, siis kumba valida? Soovitan võrrelda, kui suur on toote kogus ning kui palju valku kumbki sisaldab saja grammi kohta. Toidu toitainelise koostise jälgimine on olulisem kui kaloraaži jälgimine, sest kaks sama kaloraažiga toitu võivad olla täiesti erineva toitainelise koostisega. Näiteks pool keskmise suurusega avokaadot on samas kaloraažis kolme ruudu piimašokolaadiga. Avokaadost saab organism jällegi rohkelt B-grupi vitamiine, monoküllastumata rasvhappeid, kaltsiumi, kaaliumi, fosforit, magneesiumi ning ka C, E ja K vitamiini, folaate, rauda ja tsinki, samal ajal sisaldab šokolaad ohtralt küllastunud rasvhappeid ja moodustab soovituslikust päevasest lisatud suhkrute kogusest juba veerandi. Iga järgnev teadlikumalt valitud toit on samm tervislikuma eluviisi poole.
Pereõe esmakontakt patsiendiga
Pereõde saab oma toitumisalaseid teadmisi iga päev rakendada patsientide nõustamiseks, sest päris tihti võivad tervisekaebused olla seotud ebatervisliku või üksluise toitumisega. Kui uurime patsiendilt, kas kõik toidugrupid, nagu teraviljatooted, piimatooted, köögiviljad, puuviljad, liha, kala, muna, on menüüs esindatud, saame teada tegeliku toitumusliku seisu. Sealt edasi saab uurida organismile mittevajalike maiustuste, snäkkide, alkoholitarbimise ja toitumise regulaarsuse kohta.
Väärt nõu vajavad lapsevanemad, kes on mures lapse toitumise pärast. Just imiku- ja väikelapse toitumine on väga oluline, sest see paneb aluse tervise käekäigule. Paraku on üsna levinud väärarusaam, et väikelapseeas võib laps süüa mida iganes, sest tegemist on kasvava organismiga. Liialdatakse maiustuste ja karastusjookidega mõtlemata, kuidas võib see mõjutada söömisharjumusi tulevikus. Seega just lapsevanemad on need, kes saavad ennetada lapse soovimatut kehakaalutõusu või isegi rasvumist.
Julgustan kõiki pereõdesid saama lisateadmisi toitumisnõustaja õppes, sest pereõde on patsiendi esmakontakt ja meie saame teha palju ennetustööd tervise edendamisel.