Ōdede hääl kōlab aina tugevamalt!

Ōdede hääl kōlab aina tugevamalt!

Regionaalhaigla vestlusringis uurime, kuidas paistab õe töö ja roll meeskonnas igapäevastele koostööpartneritele. Vestlusringis on kirurg dr Olav Tammik, kardioloog dr Martin Serg, proviisor Laura Orav, Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso, õendusdirektor Katre Zirel ja ortopeediakeskuse õendusjuht Ketlyn Binsol 

Kuidas teile tundub, kui tugevalt täna õdede hääl kõlab? Milline roll on õdedel tervishoiumaastikul? 

Olav Tammik (OT): Kirurgidel on alati olnud õdedega väga tihe side, õde töötab kirurgiakliinikus arstiga külg külje kõrval osakonnas, opisaalis, intensiivravis, polikliinikus. Olen kindel, et ilma õe tööta ei saa arsti töö olla efektiivne. Meid kammitseb pidev õdede puudus, mis seab arstide tööle piirid. Saksamaal olles märkasin, et arstide ja õdede suhtarv on meiega võrreldes väga erinev, seal töötab ühe arstiga kolm õde. Õdede töö ja roll on arsti kõrval oluline, väga otseses seoses osutatud teenuse mahu ja kvaliteediga. Tooksin konkreetse näite kirurgiast, kus väiksemaid operatsioone teevadki koos opereeriv kirurg ja operatsiooniõde. Laiem küsimus on ressursi efektiivne kasutamine, nii et arst ja õde saaksid parimal moel koos tööd teha ja ülesanded ei kattuks.  

Laura Orav (LO): Õe ja proviisori koostöö märksõna on omavaheline suhtlus ja üksteise töö täiendamine. Klassikaliselt on nii, et apteek nõustab õdesid ravimite käitlemise, säilitamise, ettevalmistamise ja manustamise küsimuses. Aga oluline on ära märkida, et koostöö on siiski mõlemapoolne. Õdedelt tuleb väga palju igapäevast sisendit ja ettepanekuid erinevate ravimitega seotud probleemide lahendamiseks. Ja see koostöö parandab kogu haigla ravimitega seonduvat kvaliteeti.  

Ketlyn Binsol (KB): Vaikselt hakkab kaduma arsti paremaks käeks olemise kuvand, sest tegelikult on õendus iseseisev kutseala. Seda kinnitab näiteks fakt, et õed teevad iseseisvalt vastuvõtte ja nõustavad patsiente. Õdede haridus on väga hea ja õed tahavad võtta järjest rohkem vastutust oma töö eest. Siiski arvan, et mõnel erialal võetakse meid rohkem võrdsete partneritena kui mõnel teisel. 

Katre Zirel (KZ): Meil on nii arste kui ka õdesid ju tegelikult tervishoiusüsteemis liiga vähe, aga kui olukorda vaadata patsiendi seisukohalt, siis on hästi oluline patsiendile võimalikul lihtsalt ja arusaadavalt tema olukorda selgitada, tema küsimustele vastata ja teda nõustada. Arst võib vahel kasutada liiga keerulist sõnavara.  

Terje Peetso (TP): Mul tuleb siinkohal meelde üks arutelu Patsiendinõukojas, kus vaatasime Rapla Haigla patsienditagasisidet, kust koorus välja, et arstil napib patsientide jaoks aega, patsiendid tunnevad puudust arsti nõuannetest. Õdede panusega oldi rohkem rahul ja need erialad, kus on õel iseseisev vastuvõtt või kus õde saab jätkata patsiendi nõustamist pärast arsti vastuvõttu, on patsientide jaoks suuremat rahulolu pakkuvad. Ma arvan, et vastus peitub ravimeeskonnas, kus lepitakse kokku eesmärgid ja samas jagatakse ülesanded nii, et kõik teevad üheskoos seda, milles nad on kõige paremad. Hea tulemus sünnib meeskonna koostöös. 

OT: Mulle see mõte väga meeldib! Õe ja arsti koostöö peakski olema selline, et mitte 1 + 1 on 2, vaid 1 + 1 on 3. Siis oleks see töö nähtav. Väga eraldiseisvaks ei peaks kumbagi poolt ajama, sest siis ei sünni koostööd ja sünergiat. 

Martin Serg (MS): Meditsiin on tiimitöö. Kui meil on üks lüli ketist katki, siis see kett ei hoia. Ajalooliselt oli nii, et arstil on otsustav ja õel täitesaatev võim. See süsteem on hakanud muutuma ja minu meelest on väga hea, et see nii läheb. Õe roll on ajas tuntavalt muutunud ning õdede häält on järjest enam ja kõvemini kosta. 

Omavahelised suhted, kollegiaalsus ja töö atmosfäär on väga olulised. Aga nüüd on tulemas huvitav muudatus tänu tehnoloogia arengule, mille tõttu väidan, et õe ja arsti suhtlus kipub vähenema vähemalt poole võrra. Toon näiteks e-intensiivi, mida me regionaalhaiglas juurutame.  

Väga oluline on ka see, et meie arstidena koolitaksime oma õdesid. Me oleme kõrgema etapi haigla ja meil on igas osakonnas väga spetsiifilised nõudmised ja teemad. Kardioloogiast rääkides on väga hästi käima läinud õdede tehtav südamestimulaatorite kontroll. Õed soovivad huvitavaid ülesandeid ja tahavad rohkem teha iseseisvaid otsuseid, neile ei piisa ainult vererõhu mõõtmisest ja ravimite topsidesse jagamisest. Järjest rohkem räägime eriõdede rollist ja nende vajadusest.  

TP: Mulle tundub, et muutus on toimunud juba alates õe õppest. Kõrgema haridusega, aga ka magistrikraadiga õdedel on väga oluline oma kogemusi tudengitele edasi anda. 50 aastat tagasi olid meditsiinikoolis õpetajateks valdavalt arstid ja ma arvan, et sõnum oli ka mõnevõrra teistsugune kui praegu. Nüüd on meil tervishoiukõrgkoolides magistriõpe, meil on süvitsi minevad patsiendikesksed spetsiaalselt õdedele kujundatud õppeained, mis kindlasti aitavad väärtuspõhist tervishoidu luua. Väga oluline on ka patsiendi tahe, mida ta saavutada tahab. Mulle tundub mõnikord, et õde teab patsiendi eesmärke paremini kui arst. 

TP: Kes on õe tugi? 

MS: Me peame arvestama, et õed on läbipõlemise ohus ning me peame pakkuma neile piisavalt tuge Meie osakonnas on arst kindlasti õele tugi, aga ka õdedel võib olla omavaheline toetav võrgustik. Meil õnneks on väga vahetu suhtlus ja õed ei karda arsti poole pöörduda. Mina pean väga oluliseks õdede järjepidevat koolitamist ja teatud rutiinide loomist, sest paljud küsimused korduvad. 

KZ: Aga kas ka õde on arstile tugi? 

MS: Kindlasti, isegi väga! Ma ütlen sageli õdedele aitäh, sest patsiendi parim raviteekond on meeskonnatöö, kus otsuseid võetakse vastu teineteise tööd täiendades. Meie töö peab järjest rohkem muutuma vastastikku täiendavaks! 

KB: Mina avaldaksin kiitust arstidele, kes on julgustanud õdesid ja andnud õdedele vabad käed olla julged. Õde võiks julgeda öelda arstile: „Doktor Serg, te tegite tõenäoliselt vea.“ See on avatuse ja koostöö märk. 

KZ: Tänapäeval räägitakse hästi palju turvalisest töökeskkonnast, kus kolleegid ei karda eksida ei õe ega arstina ja eksimise eest ei halvustata. Järjest kindlamalt oleme liikumas süüdistamisvaba kultuuri suunas. See loob vastastikuse usalduse ja sellest võidavad kõik, eelkõige meie omavahelised suhted ja selle kaudu ka patsient. 

Me töötame tippkeskuses ja ka eespool mainiti, et meil on osakonniti väga palju keerulisi protokolle ja spetsiifilisi teadmisi. Kui kaua läheb aega, et tervishoiukõrgkoolist meile tööle tulnud õde omandaks vajalikud oskused? Kes teda sellel teekonnal toetab? 

KB: See on väga erinev erialati ja sõltub ka inimesest endast. Paar aastat läheb kindlasti aega. Väljaõpetamine on tõeline meeskonnatöö, kus juhtrolli võtab õendusjuht, aga sama olulised on ka arst, teised õed ning hooldajad. 

MS: Kardioloogias läheb spetsiifiliseks väljaõppeks kindlasti mitu aastat, et saaks täie kindlusega õena töötada. Aga ma kutsun kõiki õdesid kardioloogiaosakonda tööle, siis on võimalus ka oma eriõe tööd teha!  

TP: Kas tervishoiukõrgkoolist väljuv õde on nagu tüvirakk, kes võib diferentseeruda milleks iganes? Ja kui ta on diferentseerumise lõpetanud, kas ta saab siis tüvirakuks tagasi? Näiteks intensiivraviõde? 

KZ: Intensiivraviõdede väljaõpe on vaieldamatult väga pikk ja nende pädevust lihvitakse pikema perioodi jooksul. Seda tingib ühest küljest töö keerukus üliraskes seisundis patsiendi tervisliku seisundi tõttu, teisest küljest aga kasutusel oleva aparatuuri rohkus. Intensiivravi valdkonnas töötava õe teadmistele esitatakse üha kõrgemaid nõudeid, sageli tuleb tal tegutseda erakorraliselt kiiretes olukordades. Kui pandeemia ajal kaasasime üle haigla õdesid tööle hingamispuudulikkusega COVID-patsientidega, siis tuli selgelt välja, kui palju on teistel erialadel töötavatel õdedel vaja juurde õppida just intensiivravi patsiendikäsitluses. Õdedele oli see väga raske, aga ka huvitav väljakutse, nad lausa ahmisid uusi teadmisi. Kui COVIDi perioodist midagi positiivset välja tuua, siis kindlasti koostööd õdede vahel ja uute teadmiste saamist. 

Aga toon ka teistsuguse näite intensiivravi valdkonnast. Oleme käivitanud MET-projekti (Medical Emergency Team), kus intensiivravi osakondade õed lähevad vajadusel raviosakondadesse appi erakorralisi olukordi lahendama. Nende tagasiside oli: intensiivraviõdedel on väga palju õppida palatis töötavatelt õdedelt. Õpitakse vastastikku ja tänu sellele oleme ka koostöös tõhusamad. 

LO: Mina tahaksin samuti esile tõsta õdede üksteiselt õppimist. Toon näite: ühele kirurgiakeskuse õele tehti ettepanek intensiivravikeskuses valvete tegemiseks. Ta rääkis võimalusest teises osakonnas kogemusi omandada suure õhinaga ja oli selle üle üliõnnelik. See võikski nii olla. 

Kui palju on regionaalhaiglas võimalik õena osakondade vahel ringi liikuda ja õe töö eri aspektidest tervikpilti saada? 

KZ: Järjest rohkem. Me hindame ja väärtustame erialadevahelist koostööd väga kõrgelt. Oleme loonud juba praktikale tulevatele tudengitele võimaluse tutvuda regionaalhaigla eri osakondade tööga. Seda ikka selleks, et tekiks haiglast terviklikum vaade. Näiteks kirurgiakliiniku praktikal on võimalus külastada operatsiooniplokki ja sterilisatsiooni osakonda. Ka uutel õdedel oleme väljaõppe ajal võimaldanud tutvuda teiste valdkondade tööga. Loomulikult peab õel endal olema huvi ja ettevõtlikkust, kuid õendusjuhtidena soosime sellist maailmapildi avardamist vägagi. 

TP: Ma küsiksin arsti seisukohta: kui kogu aeg on õdede rotatsioon, keegi kogu aeg õpib midagi, kas see võtab arstilt kindlustunnet maha? 

MS: Meie haigla üks eelis on see, et meil on valves nii palju inimesi, et nii arstidel kui ka õdedel on tugi olemas. Meil on head osakondadevahelised kontaktid, kellelt saab nõu küsida. Näiteks trahheostoomia, dialüüs, neid näiteid on veel. See on meie tugevus. 

Rotatsioon on vajalik, see avardab silmaringi ja muudab paradigmasid. Selles mõttes ma kadestan õdesid, sest nemad võivad roteeruda kogu maja piires, arstidel on valikuvõimalus tunduvalt väiksem. 

Meil on vestlusringist läbi käinud mureküsimus: õdede puudus kui teada-tuntud probleem tervishoius. On sellele pikaajalisele probleemile rohtu ja kuidas õe eriala populariseerida? 

TP: Üks on valikuvõimalus, millest siin on juttu olnud: kui ühe valdkonna töö on ennast ammendanud, siis saab teistelt õppides ümber õppida ja uued väljakutsed leida. Õdedel on palju täiendamisvõimalusi nii Eestis kui ka mujal maailmas, saab osaleda teadusprojektides, neid kirsse on tordil rohkem kui üks. 

LO: Õenduseriala mainet aitab tõsta õdede suurem kaasamine meeskonnatöösse, arst ja õde peaksid olema ühel pulgal oma vastutusalaga, õdesid peaks kaasama rohkem erialasesse arendustegevusse, ka näiteks ravijuhendite koostamisprotsessi.  

MS: Olen väga nõus selle tähelepanekuga. Me tegeleme väga komplekssete probleemidega ja õdede sisend juhenditesse on äärmiselt vajalik. Õe eriala populariseerimiseks on vajalik ka töö- ja puhkeaja reguleerimine, õdesid ei tohi üle koormata. Olen kohanud ka õdesid, kes teevad kaks nädalat tööd ja kaks nädalat puhkavad, sest nad on vaimselt nii väsinud.  

KZ: Oluline on, et õde saaks tegeleda õe tööga, milleks ta on õppinud, lihtsamad tööd saab delegeerida teistele ja ka selle teemaga oleme hakanud tegelema. Me peame endale tunnistama, et õdesid ei tule piisavalt juurde ja meil ei jätku ka piisavalt õdede koolitajaid, seega on oluline süsteemisiseselt tööülesanded ümber korraldama, et õdesid läbipõlemisest säästa ning ära hoida õdede lahkumine sektorist.  

Kuidas COVIDi periood koostöösuhteid mõjutas? Mida me õppisime sellest? 

MS: Just tulin COVID-osakonnast ja üks uus kolleeg imestas, et kas tõesti kasutame ainult maski. Ja siis ma kirjeldasin, kuidas oli olukord siis, kui algas esimene laine: vahetasin sokid ja riided, panin selga kilemantli ja käised, mütsi, maski ja prillid. 

Sellele ajale tagasi mõeldes tundub see natukene nagu laulev revolutsioon. Me tulime kõik kokku – neuroloogid, ortopeedid, eri osakondade õed – võtsime riski tundmatu haiguse ees, pered olid pagendatud ämmade juurde. See aeg ühendas väga palju, arste ja õdesid omavahel, arste omavahel. Kogemuste jagamine oli hindamatu, nüüd oskavad ka ortopeediaõed aparaathingamisega toime tulla. Kogu COVIDi perioodi olid õed tegelikult erakorralise haiglaravi korraldamise peategelased. 

Viimased uudised

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Anu Saar: „Mind innustab see, et saan inimestele kasulik olla, neid aidata ja neile ka leevendust pakkuda.“

Rikkalike teadmistega pereõde on kogukonna tugi

Inga Okas: „Pereõe töö on läinud mitmekesisemaks ja kohapeal tegutsemiseks on rohkem võimalusi.“

Kultuuriliselt kompetentne õendusabi – suur väljakutse

Õed on huvitatud ja valmis eri kultuuride kohta rohkem teadmisi saama, kuid täiendkoolitusi sel teemal napib.

Eriõendus areneb Euroopas iga aastaga

Edukas eriõe rollide rakendamine sõltub juhtide, praktikute ja koolitajate koostööst.

Kristi Rannus: õendus vajab inimlikkust

Õel peab olema päriselt soov ja tahe aidata, ta peab hoolima.

Õdede tööpinge ja vaimne tervis

Tööstressi ja ärevust tunnevad oma töös tervelt 83,5% küsitlusele vastanutest.