Õdedest rääkides mõtleme tavaliselt neile, kes töötavad haiglas või teevad ambulatoorseid vastuvõtte. Õdede mitmekesisesse perre kuulub ka väike hulk iseseisvaid spetsialiste, kelle töö viib neid patsientide koju – need on koduõed.
Koduõenduse esmane eesmärk on anda terviseprobleemiga inimesele võimalus võimalikult kaua kodus elada, säilitades talle sealjuures turvalise keskkonna ja terviseseisundi. Oluline on märkida, et koduõendusteenused on ravikindlustatud patsienditele tasuta, nende eest tasub Tervisekassa.
Koduõe tööst ja ülesannetest räägivad lähemalt Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) koduõenduse vastutav õde Merit Lill ja Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) õendusabikliiniku juht Eha Rumberg (fotol).
Merit Lille sõnul on koduõendusteenus mõeldud neile, kes ei vaja haiglaravi, vaid õendusabi, kuid kel ei ole võimalik ise arsti või õe vastuvõtule minna. „Liikumispiirang on väga oluline kriteerium. Mõnel juhul ei suudeta kodust välja minna ka vaimse seisundi tõttu, näiteks võivad inimesel olla erinevad hirmud,“ ütleb Lill.
Ta lisab, et patsiendi vanus ei ole koduõendusteenuse puhul üldsegi peamine tegur. Sageli arvatakse, et koduõendus on peaasjalikult eakatele mõeldud teenus. Patsiente on aga erinevas vanuses, ka kahekümnendates eluaastates.
Eha Rumberg loetleb, et koduõe patsientideks võivad olla näiteks kroonilisi haigusi põdevad inimesed haiguse ägenemise perioodil, haavaravi vajavad patsiendid, kodust toetusravi vajavad vähihaiged, puudega või neuroloogilise kahjustusega inimesed. Patsiendi liikumispiirang võib olla ka ajutine, näiteks kvalifitseerub koduõe patsiendiks operatsioonijärgne patsient, kellelt on vaja eemaldada haavaõmblused või kelle haavu on vaja käia sidumas.
„Väga oluline on, et patsient ja tema perekond on koduõendusteenusega nõus ja valmis koostööd tegema,“ rõhutab Rumberg ja lisab, et ka patsiendi kodune keskkond peab võimaldama vajalike õendustoimingute ja protseduuride osutamist. „Meil oli kord juhus, kus koduõde läks patsienti koju siduma ja toas käis suur jooming. Siis tõsteti korrusmaja koridori taburet, pandi jalg selle peale ja öeldi: „Palun seo!““ meenutab ta markantset juhtumit. „Õnneks on sellised olukorrad siiski väga harvad.“
Vastavalt arsti ettekirjutusele
Õde osutab koduõendusteenust vastavalt arsti saatekirjale, kuhu on märgitud patsiendi terviseprobleemid ja see, millist ravi ja kui sageli ta vajab.
„Esimesel visiidil koostame patsiendi juures õendusplaani ja asume selle toel tööle,“ räägib Merit Lill. „Enamasti vajab meie patsient koduõe visiite kaks-kolm korda nädalas, aga on ka neid, keda õde külastab viis korda nädalas. On patsiente, kelle probleemid saab lahendada mõne visiidiga, aga ka neid, kelle juures käime aastaid.“
Eha Rumberg toob välja, et ITKs osutab koduõendusteenust 14 koduõde, kuigi mitte täiskoormusega. „Igaühe hoole all on keskmiselt neli kuni seitse patsienti. Iga juhtum on individuaalne. Kui oleme arstilt saatekirja saanud, helistame patsiendile või tema kontaktisikule ette ja lepime teenuse korraldamises täpsemalt kokku.“
Koduõe töö nõuab omajagu logistilist planeerimist. Kolmteist aastat LTKHs koduõena töötanud Merit Lill sõnab, et koduõe päevad on vaheldusrikkad ja tema teeninduspiirkonnas Tallinnas on liikumist palju. „Püüan päeva planeerida nii, et linnas liikumine oleks võimalikult mugav ja loogiline, näiteks kavandan visiidid ühe piirkonna inimeste juurde üksteise järel. Visiitide planeerimisel pean vajaduse korral aga arvestama ka kindlate kellaaegadega, näiteks tuleb mõnele patisendile teha süst kell kümme või saab teise patsiendi lähedane ainult kella üheksani kodus olla ja mulle ukse avada,“ ütleb ta.
Kindlasti peab arvestama ka individuaalsete eripäradega. Eha Rumberg rõhutab koduõe empaatiavõime olulisust: „Iga haige tahab tunda, et õde keskendub talle ning peab tema muresid ja nende lahendamist oluliseks. Et õel on aega teda kuulata.“ Koduõendus seda võimaldabki, sest kodus on õel ainult üks patsient, kellega tegeleda ja kelle jaoks olemas olla.