Liigne patsientide arv ühe õe kohta mõjutab nii patsiendile osutatava õendusabi kvaliteeti kui ka õe heaolu. Kuna õe-patsiendi suhtarvude kehtestamisel on eeskujuks olnud Austraalia, vaadakem lähemalt, mida on Eestil Austraalia kogemusest õppida.
Euroopa Komisjon avaldas hiljuti Eesti riigiaruande, milles analüüsiti riigi majandus-, sotsiaal-, tööhõive-, struktuuri- ja eelarvepoliitika suundumusi ning esitati soovitusi nende valdkondade tõhustamiseks. Aruandes rõhutati muu hulgas vajadust parandada tööjõukorraldust. Selle soovituse taustal on Euroopa Õdede Liitude Föderatsiooni (European Federation of Nurses Associations, EFN) Brüsseli büroo toonud esile vajaduse kehtestada Eestis riiklikud õe-patsiendi suhtarvud ehk koormusnormid (ingl safe staffing level), mis tagaksid, et töötajate arv ja oskused oleksid kooskõlas patsientide kliinilise seisundi ja abivajadustega. Selline lähenemine toetab patsiendiohutust, head õendusabi ning aitab ennetada õdede ülekoormust ja töölt lahkumist.
Rahvusvahelised uurimused kinnitavad, et liigne patsientide arv ühe õe kohta on üks keskseid tegureid, mis tingib õdede läbipõlemist ja lahkumist tervishoiust. Lisaks on see seotud vähesema patsiendirahulolu, sagedasemate ravivigade, haiglainfektsioonide ja muude ravitüsistustega. Soomes korraldati 40 täiskasvanute sise- ja kirurgiaosakonda hõlmanud uuring, millest avaldus, et kui patsiendi haiglas oleku ajal oli viiendikul (20%) päevadest osakonnas planeeritust vähem õdesid (s.o ≤ 90% tavapärasest), suurenes patsiendi suremusrisk 5% võrra, võrreldes patsiendiga, kes viibis kogu ravi vältel piisavalt õdedega mehitatud osakonnas. Selgus, et isegi ajutine ja mõõdukas õdede puudus võib statsionaarsetes osakondades suurendada patsientide suremuse riski.
Koormusnormid praktikas – Austraalia kogemus
Koormusnormide kehtestamise rahvusvaheliseks eeskujuks on Austraalia, kus Victoria osariigis rakendati riigihaiglates õe-patsiendi suhtarvud juba 2000. aastal. Ometi kulus ligi 15 aastat, enne kui koormusnormid jõudsid osariigi seadustesse – need kehtestati ametlikult 2015. aastal.
Praegu on arutlusel uus seaduseelnõu, millega soovitakse kehtivaid nõudeid karmistada, et parandada patsientide ohutust ning toetada õdede ja ämmaemandate töötingimusi. Samas tuleb rõhutada, et kogu föderatsiooni tasandil ei ole ühtseid koormusnorme kehtestatud. Mitmes teises osariigis on normide rakendamine alles pilootprojekti staadiumis; mõnes osariigis kehtivad suhtarvud üksnes kindlat tüüpi osakondades või konkreetsetes haiglates. Samuti esineb piirkondlikke erinevusi selles, kas suhtarvud on kehtestatud seaduslikult või põhinevad tööandjate ja ametiühingute vahel sõlmitud kollektiivlepingutel. Osariikides, kus koormusnormid on kehtestatud, kehtib üldine põhimõte, et normide arvutamisel arvestatakse ainult neid õdesid, kes osutavad patsientidele vahetut õendusabi ehk administratiivses rollis olevad õed ei kuulu koormusnormide arvestusse.
Koormusnormid Austraalias ja Eesti praktika
Mitmes Austraalia osariigis kehtestati esmalt koormusnormid sise- ja kirurgiaosakondades. Hetkel kehtivate normide kohaselt võib päevases vahetuses olla ühe õe kohta maksimaalselt neli patsienti, lisaks on valves vastutav õde, kes täidab pigem osakonnas koordineerivat rolli ega osuta otsest õendusabi patsientidele. Öövahetuses on suhtarvud osariigiti erinevad, kuid jäävad vahemikku kuus kuni kaheksa patsienti ühe õe kohta.
Võrreldes Austraaliaga on Eestis õe-patsiendi suhtarvud märgatavalt suuremad. Õendusjuhtide seas korraldatud küsitluse andmetel on sise- ja kirurgiaosakondade päevases vahetuses ühe õe kohta 8–14 patsienti. Ka öövahetustes varieerub õe koormus haiglati märgatavalt – mõnel juhul võib ühe õe vastutusel olla kuni 20 patsienti.
Austraalia intensiivraviosakondades kehtib üldine põhimõte, et ühe õe kohta on üks patsient ning jälgimispalatites tavaliselt kaks-kolm patsienti. Mõlemal juhul peab lisaks olema valves vastutav õde. Victoria osariigis on praegu arutlusel uus seaduseelnõu, et igas intensiivraviüksuses oleks eraldi meeskonna juhtivõde (ingl leader nurse). Juhtivõel on suurem pädevus intensiivõenduse valdkonnas, ta vastutab valvevahetuse korraldamise eest, juhendab teisi õdesid ja jälgib, et töö toimuks tõhusalt ja ohutult. Lisaks on seaduseelnõus ette nähtud roll niinimetatud suhtlusõel (ingl nurse liaison), kelle ülesanne on toetada suhtlust patsiendi, tema lähedaste ja intensiivravimeeskonna vahel. Samuti peaks uue seaduseelnõu kohaselt olema jälgimispalatites valvevahetuse vastutav õde.
Eestis on intensiivravi õe-patsiendi suhtarvud määratud sotsiaalministri määrusega nr 128 „Haigla liikide nõuded“. Selle järgi peab I astme intensiivravi osutamisel ööpäev ringi töötama vähemalt üks õde kuni kuue patsiendi kohta, II astme osakonnas üks õde kuni kolme ja kõrgeima, III astme osakonnas üks õde kuni kahe patsiendi kohta.
Uus-Lõuna-Wales on teinud ettepaneku kehtestada koormusnormid statsionaarsetes psühhiaatrilise ravi osakondades, kus päevases vahetuses oleks ühe õe kohta maksimaalselt neli patsienti ning öövahetuses kuni seitse patsienti. Valvevahetuse vastutav õde peab olema osakonnas olemas vähemalt 16 tundi päevas.
Eestis on statsionaarse psühhiaatrilise abi osakondades õe-patsiendi suhtarvud erinevad, sõltudes oluliselt osakonna profiilist ja patsientide seisundi raskusest. Üldjoontes võib öelda, et ühe õe kohta on keskmiselt umbes 12 patsienti päevas, kuid akuutpsühhiaatria osakondades on see suhtarv tavaliselt märgatavalt väiksem.
Austraalias korraldatakse regulaarselt uurimusi, et hinnata koormusnormide regulatsioonide mõju. Näiteks Queenslandi osariigis korraldatud uuring hõlmas täiskasvanute sise- ja kirurgiaosakondi 27 riiklikus haiglas, kus 2016. aastal kehtestati õdede ja patsientide miinimumsuhtarvud, mille kohaselt ei tohtinud päevastes vahetustes ühe õe kohta olla rohkem kui neli patsienti ja öistes vahetustes rohkem kui seitse patsienti.
Uuringus võrreldi haiglaid, kus miinimumsuhtarvud kehtestati (edaspidi „sekkumishaigla“) haiglatega, kus seda ei tehtud (edaspidi „võrdlushaigla“), nii enne reformi kui ka kaks aastat pärast selle rakendamist. Tulemused näitasid, et sekkumishaiglates vähenes keskmine patsientide arv ühe õe kohta 4,84-lt 4,37-le (võrdlushaiglates 6,13-lt 5,96-le). Patsienditulemused paranesid märgatavalt: sekkumishaiglates langes 30-päevane suremus võrreldes baasajaga 11%, samas kui võrdlushaiglates ei olnud muutus statistiliselt oluline. Taashospitaliseerimise määr jäi sekkumishaiglates muutumatuks, kuid suurenes võrdlushaiglates 6%. Haiglas viibimise kestus vähenes mõlemas grupis, ent rohkem sekkumishaiglates.
Majandusanalüüs näitas, et suhtarvude kehtestamisega suudeti vältida hinnanguliselt 145 surmajuhtumit, 255 uut hospitaliseerimist ja 29 222 haiglapäeva, mis tähendas ligikaudu 67,6 miljoni Austraalia dollari suurust säästu, võrreldes 33 miljoni Austraalia dollari suuruse lisakuluga personali palkamiseks. Tulemused kinnitavad, et seadusjõuga miinimumsuhtarvude määramine tõi kaasa patsientide tervisetulemuste statistiliselt ja kliiniliselt olulise paranemise ning oli samal ajal kulutõhus lahendus tervishoiusüsteemile.
Eesti järgmised sammud: koormusnormid kui osa patsiendiohutusest ja jätkusuutlikust personalipoliitikast
Eestis puudub ühtne õigusraamistik, mis reguleeriks õe-patsiendi suhtarvusid kõigi tervishoiuteenuste puhul. Riiklikud regulatsioonid on kehtestatud vaid üksikutes teenuseliikides, näiteks eelnevalt juba mainitud intensiivravis, aga ka statsionaarses õendusabis, samuti on suhtarvud määratud kooliõenduse valdkonnas. Lisaks eksisteerivad koormusnormide elemendid rahastusmudelites ka hooldekodude õendusteenuse rakendamisel ning teatud juhtudel ambulatoorses õenduses. Siiski puudub terviklik ja riiklikult kehtestatud koormusnormide raamistik, mis hõlmaks kogu statsionaarse ja ambulatoorse õendusabi. Seetõttu määratakse töökoormuse standardid asutusesiseselt, lähtudes asutuse töökorraldusest, eelarvepiirangutest ja olemasolevast inimressursist.
Sarnaselt Austraalia kogemusega võiks ka Eestis kaaluda koormusnormide järkjärgulist ja läbimõeldud laiendamist, jätkates näiteks sise- ja kirurgiaosakondadega. Õendusjuhtide hinnangul oleks ohutu ja kvaliteetse õendusabi tagamiseks optimaalne suhtarv üks õde kuni kuue patsiendi kohta. Etapiviisiline rakendamine võimaldaks maandada elluviimise riske, koguda kvaliteetset andmestikku ning hinnata koormusnormide mõju mitte ainult õdede töökoormusele ja patsientide ohutusele, vaid ka kogu tervishoiusüsteemi toimimisele, kvaliteedile ja kuluefektiivsusele. Tõenduspõhine ja süsteemne lähenemine aitaks kujundada Eesti oludele sobiva, jätkusuutliku ja inimkeskse tervishoiukorralduse.
Sarnaselt Austraalias rakendatavale praktikaga peab normide aluspõhimõtteks jääma patsiendiohutust tagav miinimumtase. Süsteem peab säilitama paindlikkuse, võimaldades vajadusel rakendada suuremat õdede osakaalu olukordades, kus seda nõuab patsientide seisund või osakonna spetsiifika.
Austraalia kogemus kinnitab, et koormusnormide kehtestamine ei paranda ainult patsiendiohutust ja personali töötingimusi, vaid võib olla ka kulutõhus ja pikaajaliselt tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust toetav lahendus. Eestis tuleks seega õdede koormusnorme kehtestades järgida läbimõeldud ja tõenduspõhist lähenemist.
Allikad:
Aiken, L. (2025). Safe staffing: Protecting the health and safety of nurses and patients (Policy brief). Center for Health Outcomes and Policy Research, School of Nursing, University of Pennsylvania.
Church, E. (2025). Pioneering nurse ratios law in Australia to be extended. Nursing Times. https://www.nursingtimes.net/global-nursing/pioneering-nurse-ratios-law-in-australia-to-be-tightened-21-02-2025/ (17.07.2025)
Driscoll, A., Grant, M. J., Carroll, D., Dalton, S., Deaton, C., Jones, I., Lehwaldt, D., McKee, G., Munyombwe, T., & Astin, F. (2018). The effect of nurse-to-patient ratios on nurse-sensitive patient outcomes in acute specialist units: A systematic review and meta-analysis. European Journal of Cardiovascular Nursing, 17(1), 6–22. https://doi.org/10.1177/1474515117721561
European Commission. (2025). Commission staff working document: 2025 country report – Estonia. Accompanying the document Recommendation for a Council Recommendation on the economic, social, employment, structural and budgetary policies of Estonia (COM(2025) 206 final). Brussels. https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/bc739e80-4153-11f0-b9f2-01aa75ed71a1/language-en
Lasater, K. B., Sloane, D. M., McHugh, M. D., Cimiotti, J. P., Riman, K. A., Martin, B., Alexander, M., & Aiken, L. H. (2021). Evaluation of hospital nurse-to-patient staffing ratios and sepsis bundles on patient outcomes. American Journal of Infection Control, 49(7), 868–873. https://doi.org/10.1016/j.ajic.2020.12.002
Li, L. Z., Yang, P., Singer, S. J., Pfeffer, J., Mathur, M. B., & Shanafelt, T. (2024). Nurse burnout and patient safety, satisfaction, and quality of care: A systematic review and meta-analysis. JAMA Network Open, 7(11), e2443059. https://doi.org/10.1001/jamanetworkopen.2024.43059
McHugh, M. D., Aiken, L. H., Sloane, D. M., Windsor, C., Douglas, C., & Yates, P. (2021). Effects of nurse-to-patient ratio legislation on nurse staffing and patient mortality, readmissions, and length of stay: A prospective study in a panel of hospitals. Lancet, 397(10288), 1905–1913. https://doi.org/10.1016/S0140-6736(21)00768-6
Nurses and Midwives’ Association. (2024). State by state comparisons [PDF]. https://www.nswnma.asn.au/wp-content/uploads/2024/01/State-by-state-comparisons-140124.pdf (17.07.2025)
Peutere, L., Pentti, J., Ropponen, A., Kivimäki, M., Härmä, M., Krutova, O., Ervasti, J., Koskinen, A., & Virtanen, M. (2024). Association of nurse understaffing and limited nursing work experience with in-hospital mortality among patients: A longitudinal register-based study. International Journal of Nursing Studies, 150, 104628. https://doi.org/10.1016/j.ijnurstu.2023.104628