Õenduse arendamine ei ole ainult uute juhendite või tööprotsesside juurutamine – see on õe pidev eneseareng ja teadmiste avardamine, mille keskmes on oskus ja tahe olla professionaalne, vastutustundlik ja patsiendile keskenduv tervishoiutöötaja. Õde, kes panustab oma valdkonna arendamisse, ei tee seda rutiinist – ta teeb seda, sest tahab õppida ja jätta jälje, mille mõju ulatub kaugemale tema tavatööpäevast.
Õppimine algab sageli küsimusest iseendale: mida ma saaksin teha paremini, mida saan mina muuta, et abi andmine oleks sujuvam, tähenduslikum ja patsiendile turvalisem. „Minu jaoks tähendab õenduse arendamine seda, et ma ei tee lihtsalt oma tööpäeva ära, vaid otsin võimalusi, kuidas teha seda paremini. Iga väiksemgi muudatus võib muuta patsiendi kogemust ja meeskonnatööd. Mind motiveerib õppima teadmine, et mu tegevuse tähendus ulatub üle tööpäeva,“ jagab oma mõtteid õe vastuvõtte tegev Marit-Janika Murumaa.
Õe vastuvõtuteenus on professionaalne ja kliiniliselt vastutusrikas tegevus, millel on otsene mõju patsiendiohutusele, ravi järjepidevusele ja kliiniliste otsuste kvaliteedile. Vastuvõtu ajal kujundab õde olulisel määral patsiendi raviteekonda ning õe roll ulatub kaugemale kui esmane hindamine või nõustamine – see hõlmab ka koostööd patsiendi lähedaste ja teiste tervishoiuspetsialistidega. Arvamused selle kohta, kuidas õe vastuvõtt peaks olema üles ehitatud, on erinevad, kuid eeldatakse, et vastuvõtu sisu, eesmärgid ja tööjaotus on selgelt läbi mõeldud ja kooskõlastatud erialaarstidega.
„Mäletan selgelt oma esimest iseseisvat vastuvõttu. Istusin patsiendiga vastamisi ja tundsin hetkeks segadust – ma ei teadnud, millest alustada või mida täpselt küsida. Ootasin justkui sisemist juhendit: mida arst minult ootaks, mida peaksin kindlasti märkama ja dokumenteerima?“ meenutab Murumaa ja lisab: „Õe vastuvõtuteenus, mis on ajaliselt piiratud keskkonnas, vajab lihtsaid ja üheselt mõistetavaid patsiendi käsitlemise struktuure, et vastuvõtule planeeritud aeg oleks sisukalt ja tõhusalt rakendatud.“
Põhja-Eesti Regionaalhaigla õendusdirektor Katre Zirel algatas haiglas eelmisel aastal arendusprojekti, mille eesmärk oli kirjeldada õe ja eriõe vastuvõtu sisu ning rolli erinevates kliinilistes valdkondades. Vastuvõtuteenuste struktuur töötati välja haiglaüleses töörühmas koostöös eriala arstidega ning kirjeldati detailselt, et tagada sisuline järjepidevus, ühtne arusaam ja kliiniline usaldus õe vastuvõtu kvaliteedi vastu. Struktuurina võeti kasutusele rahvusvaheliselt tunnustatud mudel iSOAP, mis koosneb viiest osast: identifitseerimine, subjektiivne teave, objektiivne teave, hindamine ja plaan. iSOAPi struktuurne lähenemine annab hea võimaluse mõista ka teistel tervishoiutöötajatel õe vastuvõtu sisu, aitab vältida tõlgendamisvigu ja tugevdab kliinilist usaldust. Õendusdirektori hinnangul ei toeta see struktuur mitte ainult dokumentatsiooni kvaliteeti, vaid aitab õel saada enesekindlamaks, orienteeruda paremini kliinilises olukorras ja teha põhjendatud otsuseid.
Pulmonoloog Marily Jaagor toob välja, et iSOAPi struktuurne kasutuselevõtt ühtlustab patsiendi käsitlust õe vastuvõttudel. Kokkulepitud teenuse sisu võimaldab õel süstemaatiliselt läheneda igale patsiendile ning samas tagab, et vajalik teave, sealhulgas patsiendi kaebused, objektiivne leid, hindamine ja edasine tegevusplaan on üheselt dokumenteeritud. „Erialasiseselt kokku lepitud, struktuurile toetuv patsiendikäsitlus võimaldab kiiresti ja usaldusväärselt saada ülevaadet patsiendi seisundist ning vastuvõtul tehtud kliinilistest otsustest. See on oluline nii õele kui arstile – sest tugevdab koostööd, toetab otsustamise protsessi ning aitab vältida olulise teabe kadumist,“ selgitab dr Jaagor.
Õe vaatenurgast loob iSOAP selguse, suuna ja süsteemi, mis toetab patsiendikäsitlust. „Olen oma töös kasutusele võtnud iSOAPi ning tunnistan, et kuigi esialgu tundus selle sisu kirjeldus mahukas ja üsna keeruline, on see tegelikkuses muutnud vastuvõtud sisukamaks ja süsteemsemaks. iSOAP aitab mul patsiendi seisundit terviklikult hinnata, sest kõik olulised aspektid on loogiliselt ja struktuurselt üles ehitatud. Selline lähenemine aitab vältida olulise info unustamist või vääriti mõistmist ning muudab kogu vastuvõtuprotsessi läbipaistvaks ja dokumenteerimise kvaliteetseks,“ räägib pulmonoloogia õde Aili Teepere. „Lisaks sellele on iSOAPi alusel täidetud epikriis arusaadav arstidele ja teistele tervishoiutöötajatele, aga ka patsiendile ja tema lähedastele – see loob ühise keele, mis toetab kliinilist selgust ja koostööd. Struktuurne lähenemine annab õele suurema kindlustunde, kuna vastuvõtu sisu on kooskõlastatud eriala arstidega. Arst teab, mida õde teeb, ja õde teab, mida temalt oodatakse – see loob vastastikuse usalduse ja selguse rollides. Struktuurile toetudes on õel lihtsam ka vastuvõtuaega planeerida ning koguda süsteemselt vajalikku teavet patsiendi seisundi hindamiseks ja edasise tegevuse kavandamiseks,“ ütleb Murumaa.
Vastuvõtte tegevad õed Teepere ja Murumaa toovad välja, et struktuurne teenuse ülesehitus aitab luua ja eeldab tõenduspõhist vastuvõtu sisu. „Õe vastuvõtuteenuse arendamisel on oluline otsida ja kasutada ajakohast erialateavet, mis aitab teha teadlikke otsuseid ning seostada uusi teadmisi igapäevase kliinilise tööga,“ selgitab hetkel magistriõppes käiv Kristel Saadik. Just siin avaldubki eriõe roll, mis eeldab süvendatud arusaama tõenduspõhisest praktikast, arendab kriitilist mõtlemist ja annab oskuse leida ning rakendada usaldusväärset teavet, mis on pärit rahvusvahelistest andmebaasidest ja erialakirjandusest.
Ka Teepere toob välja, et õe vastuvõttu tehes on ta märganud probleeme ja piiranguid, mis takistavad tal patsienti paremini aidata. Ta selgitab: „Lahendused kuuluvad eriõe pädevusse ja õena ei ole mul hetkel võimalust näiteks patsienti otse edasi suunata teise eriõe vastuvõtule. See piirang takistab teenuse järjepidevust ning vähendab patsiendikesksust, kuna vajalik tugi ja nõustamine võib seetõttu viibida või jääda üldse osutamata.“
Teepere ja Murumaa näevad edasiõppimises arenguvõimalust ning plaanivad alustada õpinguid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduste magistriõppes. Tragid õed soovivad saada eriõele vastavad teadmised ja pädevuse. Teepere hindab erialast enesearendamist kõrgelt: „Kui sa arendad õendust, tahad sa õppida. Ja kui sa tahad tõeliselt õppida, oled sa juba arendamas ka eriõendust – mitte ainult enda pärast, vaid oma patsientide, kolleegide ja kogu tervishoiusüsteemi pärast.“
iSOAPi standard koosneb viiest osast: identifitseerimine, subjektiivne teave, objektiivne teave, hindamine ja plaan.
- Identifitseerimine (i) – sisaldab patsiendi isiku- ja kontaktandmeid ning vastuvõtu tüüpi ja põhjust. See osa loob selge lähtekoha vastuvõtu dokumenteerimiseks ja patsiendi tuvastamiseks.
- Subjektiivne teave (S) – kajastab patsiendi enda hinnangut oma terviseseisundile, sümptomitele ja üldisele enesetundele. Info kogutakse vestluse ja sihipärase küsitlemise käigus, toetudes õe aktiivsele kuulamisele ja empaatilisele lähenemisele.
- Objektiivne teave (O) – sisaldab mõõdetavaid ja vaadeldavaid andmeid, mis on kogutud füüsilise läbivaatuse, eluliste näitajate, labori- ja diagnostikauuringute tulemustena. Siia kuuluvad ka hinnangud patsiendi seisundile, mida õde saab vahetult jälgida või mõõta, kasutades selleks näiteks standarditud hindamisskaalasid või -skoore.
- Hindamine (A) – hõlmab kliinilist analüüsi kogutud subjektiivse ja objektiivse teabe põhjal. Siia kuulub õendustulemuste, ravisoostumuse ja kõrvaltoimete hindamine, täiendavate uuringute vajaduse hindamine ja terviseseisundi tõlgendamine, mis viib edasi konkreetse tegevusplaani koostamiseni.
- Plaan (P) – määratleb patsiendiga kokkulepitud edasised tegevused ja õendustegevuste elluviimise. Siia kuulub õendustegevuste ja -toimingute kavandamine ja elluviimine, sh patsiendi nõustamine, tervisedendamine ja haiguste ennetamine, samuti eluohtlike terviseseisundite äratundmine ja esmaabi osutamine. Tegevusplaan tagab patsiendi edasise käsitluse järjepidevuse.